Parteidel on ametlikku raha küll

Tänane AK teatas uudise, et parteid teevad seekord odavama kampaania kui eelmine kord, kuna "erakondade rahakott pole enam nii paks kui varem." See on teesklus, mingit maksumaksja raha kokkuhoidu pole olnud.

Parteidel on täpselt sama palju raha kui enne, kuna nende rahastamist riigieelarvest ei ole oluliselt piiratud. Tean, kuna kõiki mu algatusi seda raha kärpida on alati lihtsalt ignoreeritud.

Muidugi on neil tegelikult raha vähem, kuid see on "must kassa" mis on kokku kuivanud. Ettevõtjate varjatud toetused ja trikitamisrahad on kadunud. Aga ametlik mammona voolab endiselt uksest ja aknast.

Parteidel on laenumeetodi ajastu

Parteidele laenamine ei ole raha laenamine selle tavalises tähenduses, see on vaid seaduseaugu kasutamine parteide rahastamiseks.

Teatavasti on Eestis firmadel parteide toetamine keelatud, seda võivad teha vaid eraisikud ja riik. Riik maksab igal aastal parteidesse veidi alla 100 miljoni krooni maksumaksja raha, mille eest need võivad kontorit ülal pidada, valimiste ajal seinu tapetseerida ning suvepäevi pidada. Ehkki summa tundub esmapilgul suur, ei jätku sellest laialt elamiseks mitte kuidagi, raha on pidevalt juurde vaja.

Alguses kui seadus tuli, siis prooviti sariannetuste meetodit, kus mõni parteisõdur tuli iga päev kontorisse ja annetas kassasse 999 krooni. Tundus hea plaan, aga mitte piisavalt skaleeritav, püüdke niimoodi 10 miljoit nii sisse pumbata, jalad väsivad ära. Meedia sai jälile, asus veel parteisõdureid mõnitama ka. Mitte väheoluline on, et selle meetodi puhul tuleb maksta tulumaksu! Nimelt peab see ettevõte, kes tegelikult toetuse taga on, ju raha kuidagi firmast välja joonistama, tõenäoliselt läbi dividendide. Selline enam kui viiendiku kaotus rahastamisel on lubamatu!

Teine meetod oli veidi kuritegelikum, ehk teeseldud tehingud. Sponsorfirma ostab rekaamifirmast teenuseid kuid ei saa neid tegelikult, teenus osutatakse parteidele. Maksudele taas raha ei lähe, kuna toetaja saab kõik kuludesse kanda. See töötas üllatuslikult päris pikka aega ja lasi mugavalt raha pööritada. Riigi makstava eelarve sai kulutada rohkem palkade peale. Aga ikkagi sai meedia lõpuks asjast aru ja asus norima, nüüd juba enam mitte pisikesi parteisõdureid vaid juba siseringide inimesi.

Tänaseks on leitud kõige kindlam meetod, see on laenamise meetod. Kuna parteidel ei ole omakapitali nõuet, siis sisuliselt võib laenata lõpmatuseni. Sponsorfirma läheb partei juurde ja laenab neile raha, näiteks osutab teenust vms. Kirjutab arve ja partei ei maksa seda, jääb võlgu. Raamatupidamises on võlg üleval, kuid maksmisele ei tule see kunagi. Kui meedia õiendama hakkab, siis ongi rohkem põhjust riigitoetuste suurendamist nõuda. Kui audiitor avaldab oma arvamusi, siis avaldagu, see ei huvita kedagi, pealegi "teised teevad ju ka". Maksurisk puudub taas.

Millal laenumeetodi ajastu lõpeb? Sügisel, ma oletan. Teiste sõnadega, kui lubatakse taas firmade toetused parteidele. Siis vormistatakse ülesjäänud võlad lihtsalt toetuseks ja ongi valmis.

Minu poiss nii ei tee.

Napilt ei jäänud uskuma.

Ma peaaegu uskusin, et mõistavad õigeks. Aga ei mõistnud, kuna pistis on ju Eestis keelatud.

Tasub vaid mõtiskella mida tähendab "lõplikult süüdi", kui annab Euroopa kohtusse edasi kaevata.

Rahvaliitu ei nüpeldata enam, käes on Sotside aeg.

Madin on peetud, rusikad pistetakse tasku ja Rahvaliidul lastakse nüüd areneda. Kõige mõistlikum (Rahvaliidu vaenlastele) on neist lihtsalt enam mitte rääkida. Kohe saab Reiljan oma õigeksmõistva otsuse (vähemalt nii ta siin kekutab) ja siis on niigi kõik kohad teda täis. Pole vaja neid veel täiendavalt pildis hoida. Sotsidega on aga teine lugu.

Niikuinii ei ole kindel, et Rahvaliit künnisest üle saab, ehkki mõni analüütik ei usu seda kohe üldse. Mina pigem usun, et saavad. Savisaare leeri edu võtmeks on eelkõige Sotsid, seda nii nelja kui viie parteiga Riigikogus. Rahvaliidu rahulejätmist oli näha juba eilses Vabariigi Kodanike saates, kus suurepärasele tümitusüritusele tuli kohale vaid Trapido ja sedagi vaid selleks et teha krüptilisi vihjeid mingisuguse otsedemokraatliku alagatuse suunas. Rahvaliit saab nüüd rahu, aga...

...Sotside tümitamisest on universaalne kasu kõigile parempoolsetele parteidele ja isegi Rohelistele:
- Sotsid on ise ennast kaasa peksmas hea meelega. Pihli tembud, Rahvaliidul kosjas käimine, koalitsioon Keskiga jne. Kõik see peletab nende valijat parteist eemale ja mitte just vasakule.
- Sotside valija ei ole tihti olnud mitte ainult vasakpoolne intellektuaal vaid lihtsalt intellektuaal. Täna ei ole Sotsid teinud pööret mitte ainult parem-vasak skaalal vaid ka intellektuaalsuse skaalal. Vanasti olid nad ise samuti parasjagu paremal, kuid enam ei paremal ega intellektuaalsed.
- Savisaare saamine peaministriks sõltub eelkõige Sotside valimisedust. Seda on konkurendid juba näinud, et ükskõik mida Keskist räägid, ükskõik mida Kesk teeb, tema valija ei lahku. Sotsidega on teine lugu, ainuüksi põsemusi ERL-ile viis neid 5% alla viimases küsitluses. Nende käest on võimalik lausa valijaid üle tõmmata, mitte vaid niisama eemale ajada.
- Paljud sotsid tahaks ise ka kuidagi vastu hakata. Nestor ja Rumm lükkaks hea meelega veidi takka, et partei Keskist eemale saada. Seega ei kipu nad kindlasti eesliinile viskuma, kui Juske ja Pihl näiteks TallinnTV politiseerimise eest kõvema rünnaku alla satuvad ühel päeval.

Algavatel valimistel saab Sotsiaaldemokraatide kottimine paremtiiva põhitööks. "Valid Sotsid saad Savisaare", see räägitakse nii selgeks kõigile, et isegi Presidendi lapsi hakatakse lasteaias narrima, et kust nende isa pärit on.

Savisaar teeb omale parteisid juurde.

Eestis ei ole palju poliitikuid, kes on Savisaarega diili teinud ja siis sellest sirge seljaga välja tulnud. Mina olen. Ma tean kuidas ta mõtleb. Kui Edgar ei luba, siis parteid ei liitu.

Kõik see mis praegu vasaktiival toimub on vanameistri kindla juhtimise all. Ta on juba pikki aastaid tahtnud taas peaministriks saada, kuid kellegagi ei ole olnud koalitsiooni teha. Keskerakond on küll võimas, kuid sellest ei piisa, et üksi võim võtta. Keegi teine aga ei ole nõus Savisaare juhtimise alla tulema. Ja need kes tuleksid on poliitiliselt nii võimetud, et hakka või nutma.

Nüüd on härral uus plaan. Kui juba üks partei on valmis, siis miks mitte teha veel paar tükki ja siis iseendaga koalitsiooni minna. Sotside ülevõtmine oli lihtne. Näita suurtele isiksustele kommi ja nad tulevad sinuga ka kõige pimedamasse pargi nurka kaasa. Aga eksivad need, kes arvavad, et Savisaar Sotse halvasti parginurgas ära kasutab. Ei, nende ülesanne on Edgar võimule viia. Ja ise viia, mitte liitudes Rahvaliiduga. Sotse peavad valima IRLi ja Refi sotsiaalsemad valijad ja dresseeritud Pihl peab need hääled uue peaministri taha tooma. Rahvaliitu peavad valima maa-inimesed, kes Sotse võõristavad ja Keskerakonda mingil põhjusel ei taha.

Et miks Rahvaliit eraldi? Selle taga on lihtne matemaatika. Nelja parteiga Riigikogus ei ole koalitsioonil Kesk+Sotsid mingitki võimalust 51% kohtadest saada. Ainus šanss oleks viie parteiga Riigikogus ja selleks on vaja künnist ületavat Rahvaliitu. Künnist ületav Rahvaliit=Arnold Rüütliga eesotsas Rahvaliit. On kaks meest, kes saavad Arnoldi kandideerima ja nendeks on Villu ning Edgar ja mõlemad on täna karmilt asja kallal. Tõsi, vanahärra on ölenud, et ta ei tahaks kandideerida, kuid see ei ole lahendus. Kogu riigi pööre vasakule on täna ühe inimese uhkuse taga, vot see on lubamatu. Viisil või teisel peab Arnold asuma vankri ette ja riigi vasakule vedama.

Kui kõik läheb nii nagu Edgar on planeerinud, siis saab Eestist riik, kus on võimul korraga kolm Saviaare parteid ja minu kui kaalukeele päevad on läbi.

Sotsid, ajage nüüd suu hästi pärani!

Liituma asuvad suurpartei ja pisikesed sotsid. See liitumine on kas ebaaus või sotsidele organisatsioonile saatuslik, ehkki ei saa välistada valimiskünnise edukat ületamist.

Suur tükk ajab suu lõhki. Sotsid asuvad Rahvaliiduga liituma oma sõnul nii, et et neil jääb parteis mängimiseks tugevam käsi ja vallavaesed nii häid positsioone ei saa. Siiski, mulle jääb mulje, et sotsid nagu kavatseks endiselt demokraatliku parteina jätkata. On selge, et mõlemat ei saa.

Kui kui liituvad kaks gruppi, kus ühes on kogumahust 25% inimesi ja teises 75%, siis ükskõik kuidas liitutakse, on võimatu otsustusmehhanismi sellisena teha, et see on samal ajal demokraatlik ja sotside huvide eest seisev. Oletame, et nad teevad reegli, et igal sotsil on sisedemokraatias kaks häält. See oleks mingigi reegel, aga see ei oleks ju demokraatlik.

Kuidas suudab Pihl pidada lubadist, et Allik saab liitumisel mingiks esinumbriks kuskil? Kui selline lubadus olemas on, siis saab see olla vaid diktaatori lubadus, kuna sisuliselt isegi seda parteid ei ole veel olemas, kes Alliku oma esinumbriks peaks valima.

Millele Pihl loodab? Et Rahvaliidust tuleb kaasa ainult 100 inimest? Või et "uued" tulevad joonelt Pihli leeri partei sees ja demokraatiast rääkijad saab uue jõuga vait sundida? Segane.

Ainus mis selles jamas selgelt paistab on, et ma saan vist omale pinginaabri või paar.

Tšingatšguk, Paks Magu, on justkui rääkinud

Hr Savisaar teatab Äripäeva vahendusel, et Keskerakond lustib koos parteiteatriga. Aga kus seda näha saab?

Lõpuks, kui isegi Juske on juba teatri olemasolu tunnistanud, Langist rääkimata, teatab ka suur pealik oma hinnangu, et nemad nagu ammu juba lustiks. Aga kus see lust käib? Teatrivideos teda ei ole, mujal uudistes ka mitte. Ainult tema ustav kaaslane La Longue Carabine ehk Max Kaur müristab mööda FaceBooki ja blogisid.

Minu arust on väga puudu nüüd mõned sisukad rünnakud selle uue partei (või etenduse) vastu. Ei peaks häbenema, hiljem saab ju alati väita, et me mängisime lihtsalt kaasa. Selline heatahtlik sussutamine aitab praegu küll päeva õhtusse, kuid mingit edasiminekut ei too. Teatrirahvas tahaks verist dialoogi, skalpe ja võõraid skvoosid, kuid selle asemel on kahvanäod naeru täis ja patsutavad õlale. Rohkem diskussiooni paluksin mina pealtvaatajana.

Maa seest turritab kutsuvalt sõjakirve vars, väljakaevajaid ei kuskil. Keelame nad ära näiteks?

Riigina väike, lavana suur... või paras.

Minule see NO99 eksperiment ideeliselt isegi istub, nende tulemine oli paratamatu. Kuna kellelgi tõsistest tegijatest ei olnud julgust uut parteid teha, siis täitis loodus tühja koha. Teatrijuht nägi maas lugu mida keegi ei jutustanud ning avas suu.

Olgem ausad, kui nad lähevadki parteiks ja võtavadki 12 kohta Riigikogus, siis on see hulka parem, kui seda teeks Sotsid, mingi Rahvaliidu reinkarnatsioon või Rohelised. Samuti on selge, et kui nad lähevad, siis eelmainitud sisse ei saa. Ega ka keegi teine, kes plaanis oma partei asutada näiteks kuu aja pärast vms.

Kui kultuuriinimesed poti juurde pääsevad, siis jääb vähemkultuursetele ridadele riigieelarves vähem raha, kuid kas see on halb seda me ei tea.

Palju on sahistatud, et Indrek Tarand liitub Rohelistega. Mina neid asju ei tea, aga kui ta nüüd liitub NO99 trupiga, siis oleks ta oma näo (mitte erakonnastuda) justkui hoidnud. Kuna ta on ju rõhutanud, et põlgab broilerite parteisid, aga Ühtne Eesti on broilerite vastand – see on umbes 1 tonn puhast Eesti rahvuslikku tailiha. Nad on nii trimmis, et nende jaoks tuleks trükkida paksemad valmissedelid, kuna kehv paber ei kannataks lõrisevale leopardile otsa vaadata.

Mida see eksperiment rahvale õpetada võib? Mitte midagi ma arvan. Õigemini õpetab palju, kuid keegi ei õpi mitte midagi. See on minu, vana mehe ennustus. Palun laske mul eksida.

Millega see lõpeb? Eks näitlejadki saavad täiskasvanuks ning teevad oma otsused. Kuningriiklaste saatus, liituvad mõne suurparteiga. Sinnamaani, ma usun, saab iga avatud mõtleja palju nalja.

PS. Semper kui sa loed seda, siis helista mulle, ma võin teie eakate ja pensionäride osa juhtida. Männi hinnaga.

Rahva ja Jaani Liit (RJL) tulgu!

Kui Rahvaliit tahab minuga liituda, siis ma olen pariteetsetel alustel täiesti nõus. Ma ei aja jonni nagu Sotsid, et tahan rohkem kui pooli kohti erakonna juhtimises endale.

Rahvaliidu šansid järgmistel valimistel ei ole üldse lootusetud, nagu Marrandi siin hurjutab, kui poisid rahus parteid teha saaks. Paraku on peale nende partei etteotsa jäänud vaid erinevate huvigruppide esindajad ja karjeristid, kel usk RLi puudub ja kes püüavad kogu aeg ise parteid kellelegi maha müüa koha ees Riigikogu valimiste nimekirjas.

Selline tramburai näitab, et ühelgi seltskonnal ei ole partei juhtimisel 51% koos ja otsuseid ei suudeta teha. Kui aga otsuseid teha ei suudeta, siis polegi partei jätkusutlik ning minna ei ole kuhugi. Kui just head pakkumist ei tule, mis kõigile kohe meeldib.

Mina selle pakkumise ka siin nüüd teen. Ma tean, me ei ole RLiga alati hästi läbi saanud, poisid on mind ikka narrinud ja taha pinki surunud, aga ma annan kõik andeks. Tulge, liitume. Ühiselt saame kenasti valimistele vastu minna ja ületame ka valimiskünnise nagu naksti. Teha on vaid 3 olulist sammu.

- Reiljan ja Tuiksoo tuleks Reformierakonda saata. Keskerakonda võib ka, aga kasu oleks kui nad koos Männiga möllaks. Õõnestaks seestpoolt, nagu omal ajal komparteid.
- Poisid ja muud juhatuse liikmed võiks RL programmi läbi lugeda ja oma jutu kuidagi sellega klappima panna
- Keegi võiks liikmed läbi helistada ja rahulikult kahest esimesest punktist rääkida.

Selle partei päästmiseks polegi rohkem vaja. Minu ja Rahvaliidu populaarsus ja tuntus on enam-vähem võrdsed, koos saaksime üle künnise nagu naksti.

Põllumehed olid juba Eelmises Vabariigis kõvad parempoolsed, niiet ajakirjanikud ärge jahuge, et Rahvaliit on vasakpoolne partei. Mis kirjas nii on ja programm on RLil paigas.

Minu töö kaalukeelena on Riigikogus läbi saanud, peaminister ei ole juba ammu helistanud. Võin Rahvaliiduga liituda küll.

Broilerimasinatele trääsa!

Lukas võttis parteide lasteaialt raha ära. Tubli mees ma ütlen! See ei ole võrdne poliitikute rahastamine, kui osadel on noorteorganisatsioonid kuhu miljoneid ujutatakse ja minu poiss ei saa midagi. Mis siis, et ta juba suur mees.

No kuulge. Vähe sellest, et parteid suunavad otse riigikassast omale igal aastal täiesti kontrollimatut raha tegevuskuludeks, tuleb välja, et peale selle kraabivad nad veel ka tavaliste noorte kaukast paraja nutsu. Mina ausalt öeldes ei teadnudki seda tänaseni. Arvasin, et sellelt realt saavad raha mudellennukite tegijad ja looduses matkajad. Aga tegelikult ostetakse triikraudu, et püksisäär parteilipu sissetoomisel sirge oleks.

Kes usub, et Edgari Kotkas või IRL Noored Kotkad selle raha eest midagi sellist teevad, mille eest ühiskond pärast tänulik on? Olete mõelnud miks nad valimiste ajal vanade poliitikute näopiltidega pabereid jagavad kaubakeskustes? Kas nad alandaks ennast, kui selle eest noortelaagrisse ei pääseks? Vaevalt. Aus oleks, kui laagri maksaks kinni see sama partei oma nutsust mis riigieelarvest iga kuu kaukasse potsatab. Aga selle asemel võetakse see ühiskonnast hoopis kunstilaagrite ja noorteliikumiste arvelt.

Lukase samm üllatas mind ja ei saa jätta takka kiitmata. Lühikeste pükstega parteisõdurid, minge tagasi lapsepõlvemaale, las jääda poliitika vanematele. Kuni meie siin jageleme minge teie parem ja teavitage üksteist seksiga seotud ohtudest või mõnest vahvast uuest üritusest.

Tallinnas tuleb ilmselt kaksikvõim.

Uudis Sotsdest Tallinna koalitsioonis ei ole mingi uudis, kokkulepped tehti enne valimisi. Siis, kui veel Kesk ei olnud üldsegi kindel nii suures võidus.

Nüüd tagantjärele on muidugi imelik, et miks nii võimas võitja kellegi veel enda kõrvale võtab, kuid põhjuseid on mitmeid.

1) Savisaar ei planeeri kunagi tänast päeva. Tänased kokkulepped tegi ta juba ammu, praegu vaid vormistatakse. Täna planeeritakse võimu Toompeal ja presidendivalimisi.
2) Savisaare taktika on "jaga ja valitse" mis Eesti kontekstis tähendab alati nõrgeima toetamist. Halvim mis juhtuda saab on Sotside hääbumine Eestis, mis paratamatult kahe aastaga juhtuks, kui neil ei ole staabitöötajaid kuhugi palgale panna peale Brüsseli kontori. Ka Pihli pereeelarve ei kanna töötut hallpead välja liiga pikalt, abilinnapea koht aga paneks partei paika sobivasse kohta.
3) Sotside toel saab koalitsiooni välja kaubelda veel mitmes muus omavalitsuses ning seda jõupositsioonilt, keskkontori lepetega, mitte kohapealse lehmakauplemisega.
4) Presidendivalimised, valijamehed jne. Kombinatoorika nõuab liitlaseid ka tugevale.

Lihtne ja tõhus.

Suur küsimus minu jaoks on, et mis meil siin Riigikogus nüüd juhtuma hakkab. Koalitsioon püsib ainult Roheliste toel, arvavad kõik. Kuid tegelikult seisab Roheliste seljataga veel minu tagasihoidlik isik. Rohelistele ilmselt juba on helistatud, minule veel mitte. Arvan, et võimu murdmine riigis siiski tuleb. Muidugi mitte varem kui majanduse tõusma hakkamine kindel on.

HILJEM: Mõnus huumor Pihli poolt suhtlemise teemadel

Mul on piinlik, et mul on õigus

Nägin ette, et see juhtub, aga ma poleks iial uskunud, et Rohelised! St, et NEED rohelised. JOKK-reklaam on tänavail.

Taas on mul siiralt kurb tõdeda, et mul on õigus. Nagu mulle sümpaatne detektiiv Monk armastab öelda, et asjad on nii, kui ma just ei eksi, mida ma paraku kunagi ei tee.

Ma väga-väga tahaks loota, et tulevad eksperdid ja tõlgendavad roheliste partei plakatid roheliste partei plakatiteks ja reklaami valimiste ajal valimisreklaamiks. Eriti õpetlik oleks, kui nad disklaffi saaks ja nende nimekirjade hääled läheks teistele, kuid ma tean, et ma lihtsalt unistan ärritunult. Advokaadid on palgatud, riigikogulaste esinduskulude raha kulub, rohelised jäävad õigeks ja tervislikuks.

Igatahes - avaldan kaastunnet, Roheliste valijad. Saitegi Rahvaliidu, nagu lubatud.

PS. Kiidan Pihli, kes on nüüd avalikult Keskerakonnaga käed löönud ja lähevad koos edasi. On palju-palju eetilisem seda öelda enne valimispäeva, kui peale valimispäeva. Muidugi oleks veel eetilisem öelda seda ka enne eelvalimisi, kuid tühja sest. Vähesed poliitikud oleks seda nüüdki maininud. Viidatud uudis on küll natuke Savisaar-ütles-et-Pihl-tunnustas stiilis, kuid Pihl ei ole kuskil seda teemat ka ümber lükanud. Näinud on ta seda kindlasti.

HILJEM: Õudne mis räägivad.
«Nendel ei ole kandidaadi numbrit, mis oleks üks kindel klausel ja nendel ei ole partei logo,» märkis politseiameti kommunikatsiooniosakonna juhataja Anne Osvet. «Me ei saa lugeda neid poliitiliseks välireklaamiks.»

Minu kommentaar: Partei juhtpoliitiku pilt koos partei nimega valimiste ajal suurel reklaamplakatil on siis misasi? Tootereklaam? Aga tomatil ei ole ju hinda juures! Imagoreklaam? Partei imagoreklaam valmiste ajal on ka valimisreklaam. Teaser-reklaam? Jah, ilmselt see. Kiusu on selles ruutmeetrite kaupa :(

Lasteaedade raha on seal kus kana pissib

Suurparteid teevad seda jälle - seekord lasteaedade rahaga. Lärmatakse nagu ratta peal ja nopitakse hääli sõltumata sellest, et kas lapsed saavad lõunaks kartuliputru või klaasi vett.

Kui võõra naisega vahele jääd, siis ütle, et pole teinud. Sinu kaasa tahab uskuda ja usub mis ütled, ükskõik mida silm tunnistab. Sellise targutuse rääkis mulle kunagi Eesti Energia päevil üks elektrik, kes oli pidevalt kangesti särtsu täis. Ma ei uskunud väga, kuid nüüd aastaid hiljem poliitikat vaadates jääb mulje, et vanapoisil oli õigus.

Kaks suuremat erakonda karjuvad võimalikult kõvasti, et nemad pole võtnud ja teine pool andku lasteaedadele raha tagasi. Tulemuseks on:
- Reformi valijad usuvad, et Kesk võttis ja hääletavad Reformi poolt;
- Keski valijad usuvad et Reform võttis ja valivad Keski;
- IRL ja Sotside senised valijad usuvad, et kas Kesk või Reform võttis ja valivad vastavalt seda kes raha tagasi nõuab;
- Laseaiad mingit raha tagasi ei saa, riigi- ja linnaeelrvesse jääb vastavalt rohkem raha nõunikele maksta.

On ju vahva mäng? Ega poliitikat ei saa teha, kui sul ei ole sparringupartnerit. Kui keegi vastu ei karju, siis jääb ju kaagutamine märkamata, sõltumata muna suurusest. Aga kui sul on hea vastane, siis suudad ka tühja pesa pealt sellise möllu üles lüüa, et isegi Toompeal hakkab lipp lehvima. Reform ja Keskerakond teevad seda mängu juba mitmendat korda ja tulemuslikult. Viimati olid nad isegi koos valitsuses, kui asusid Pronksmehe teemal põrgatama. Üks, et jäägu ja teine, et mingu. Nii see teema suureks saigi. Jääb vaid vargsi loota, et seekord saavad lapsed lõpuks siiski ka midagi hamba alla.

Kärajatel selgus, et tehtud on vigu

Toimusid presidendi kärajad, kus poliitikud tunnistasid, et on tehtud vigu. Las ma tõlgin.

- Andrus Ansip tunnistas, et on teinud vigu;
- Mart Laar nõustus, et Ansip tõesti on teinud vigu;
- Strandberg tõdes, et poliitikas tehakse tihti vigu;
- Savisaar täpsustas mis vallas poliitikud tihti vigu teevad;
- Rüütli tunnistas, et ta on poliitik ja seeläbi kaudselt süüdi;
- Pihl ei soovinud konkreetseid vigu välja tuua.

Delfi, sa ei tea kui palju ma räägin!

Delfi on alustanud minuvastast rünnakut, ilmselt kogemata ja arusaamatusest.

Nimelt väidab lugupeetud veebileht, et ma ei lobise telefoniga, mis on absoluutne laim ja ei vasta tõele. Nimelt on algaja ajakirjanik teinud järelduse mobiiliarve järgi, mis kajastab vaid seda kui palju ma välja helistan, mitte seda kui palju ma räägin. Kui Riigikogu liikmel on väike telefoniarve, siis see näitab lihtsalt, et ta on nõutud poliitik ja kõik helistavad temale, mitte tema ei helista teistele.

Mul on telefon kogu aeg punane, tähtsad kõned aina tulevad. Vaevu üks kõne lõpeb, kui kohe on uus peal, et ole hea aita seda ja seda asja hääletada. Ja ma ei ole kiire jutuga - lasen ära seletada, et mis seadusega on tegu, miks seda vaja on, küsin küsimusi jne. Kust mul see aeg, et välja helistada? Kõik see kõnelemine on Delfi eest varjul!

Igale numbrile ma üldse ei vasta ka, näiteks kihutajatega Rahvaliidust ei ole mul midagi rääkida. Kui tahab auto peale saada, siis hääletagu tee ääres. Ma ei ole mingi takso, et helistad ja siis saad Tallinna.

Peale selle õpetas Gräzin (vaadake tema arvet!) mulle hea nipi, mille ta ise õppis oma üliõpilastelt - helista, lase 1 kord kutsuda ja vajuta siis kinni. Helistavad tagasi ja ongi nende arve mis kulub! Gräzin teeb nii ainult pika jutuga inimestega nagu Ansip ja muidugi Maripuu. Mina ainult Ansipi puhul.

Pihl reklaamiga ei tegele

No täpselt see millest ma hiljutises postis rääkisin! Parteisid valimised ei huvita, selleks on reklaamibürood.

Miks küll riigi 90 miljonit siis parteidele antakse? Miks ei tehta riigihankeid reklaamibüroodele selle raha peale. Miks võivad parteid selle summa pealt "vahelt teha"?

SDE esimees Jüri Pihl jäi vastuolu kommenteerimisega hätta: «No vaat... me ei tegele ju sellega».

Teab mis räägib.

Ülle Laas eksib!

Politsei pressiesindaja väidab, et Arvo Sarapuule võib load tagasi anda juba 17 oktoobril. Ei või! Mitte kunagi ei või!

Hull sõidab ju kellegi veel surnuks nii! Muudkui paarutab meil siin Paide vahel, sada rauas. Eks ta nägi, et mõõdavad ja pidurdas alla. Mina võtaks sellelt ülbitsejalt ja külakurnajalt load ära päriseks. Ma võiks teda vahel kasvõi oma autoga Toompeale visata, võtaks tee äärest hääletamast peale küll, aga sellist jubedat rullnokatsemist meie teedel vaja ei ole.

Tublid koerad kergitavad oma saba ise. Kiitus.

Tore noor mees on omale kena video teinud. Palub reklaamida, toetan.

Aga tahan kirjutada ka selle reklaami varjupoolest - mis on valesti? Nimelt see, et õunakampaania varjus ei ole aru saada, et tegemist on Rahvaliitlasega. Selle eest suur häbi ja minu häält ei saa! No ma ei valigi Tallinnas, aga isegi mõttelist häält ei saa.

Niimoodi ilma parteita võivad rääkida ikka ainult need, kes ei ole parteis. Mina näiteks. Vastasel juhul on tegemist inimeste petmisega. See oleks nagu siga pintsakus müüa, võiks teravasti öelda. Ma ei pea siin silmast otseselt seda Laurit, tema reklaam on tõesti kena ja ma usun, et noormees ise ka tubli.

Positiivne selle reklaami puhul on see, et kandidaat reaalselt midagi ise teeb. Läheb kodunt välja, kohtub inimestega ja filmib. Pärast veel koos sõpradega kleebib filmirulli õigesti kokku ja lisab efektid. See on pühendumine, mida viimasel ajal poliitikas liiga harva näeb. Riigikassast voolavad miljonid parteide arvetele, sealt otse reklaamibüroodesse, kandidaadid ise tihti sõidavad valimisperioodil Mauritiusele puhkama, kuna kodumaal ei ole telekast peale iseenda reklaamide midagi vaadata.

Kommid korralikuks, rasvad pakile kirja!

Mina olen juba vana mees, mis minul transrasvadest! Komm siin, küpsis seal vastuvõtul, saan hakkama. Aga teie nooremad poliitikud, mis te istute ja vahite kuidas väike naisterahvas peab kogu kommitööstusega sõdima!

Kõik lahingud Evelini ja kommide vahel jäävad seni selle taha, et keegi ei tea kuidas nende transrasvadega on. Evelin ütleb, et on transrasvane kräpp ja Kalev ütleb, et Evelin eksib, aga nad ei ütle täpselt mis osas eksib ja kui palju neil transrasvu on. Toidukeemik kutsutakse telesaatesse ja ta ütleb, et transrasvad on kahjulikud, kuid tal ei ole õrna aimugi kui palju aineid kommis või teises on.

Peale selle ütles teadlane televiisoris veel väga olulise lause - transrasvu ei pea Euroopa Liidus ära märkima, kuna need ei ole suurtes riikides probleemiks. No kutsuge mind kasvõi Innoks, aga ma ütlen, et see on üks kahtlane lugu. Kui ikka saab tooteid oluliselt odavamaks teha ja seaduslikult, siis mina ei usu, et puhas eetilisus suurkorporatsioone kuidagi tagasi hoiab.

Ja nüüd peamise juurde - noh, Rahvaliidu poisid! Mis te istute seal ees, piilute üle õla mis vana mees kirjutab ja kihistate! Kas on raske nüüd minna ja seaduseelnõu valmis kirjutada, et Eesti turul peavad transrasvad pakendile märgitud olema?! Just praegu on see hetk, kui see seadus saab teoreetiliselt läbi minna ja te olete Eesti rahva ees kasvõi sendigi oma palgast tagasi teeninud. Vaene naine peab üksi madistama ja tursked Riigikogu jõmmid lihtsalt vahivad ja maigutavad, komm põses. Tööle!

Kriis ja Ansip taanduvad koos.

Ansip kirjutab, et kriis taandub ja minul küll on ainult hea meel. Aga mis see siis poliitikas tähendab?

Esiteks tähendab see seda, et eelarve võib nüüd teha veidi optimistlikuma kui juhul, kui kriis ei taanduks. Kui Ansipi ennustus paika peab, siis võib järgmise aasta eelarve teha sama suure kui tänavuse või isegi suurema. See fakt tekitab tunde, et äkki peaminister eksis planeeritult, ei oleks ju esimene kord. Kas siis uskuda Ansipit? Välismaa analüütikud väidavad, et kriis ei ole sujuv ning langusel on mitu astet ning praegune stabiliseerumine võib väga tõenäoliselt saada järelvärina juba jaanuaris. Aga võib ju ka mitte, eks. Paljud teised välismaa analüütikud juba väidavad, et tõesti-tõesti, osta või aktsiaid.

Mina siin Riigikogus vaatan majanduse stabiliseerumiseks palju paremat mõõdikut. See on meie peaminister ise. Niikaua kui tema on pukis, paremaks minema ei hakka. Ei, ma ei väida, et tema midagi kinni hoiab - tema on hoopis ise mõõdik.

Teatavasti on meie riigis vähemusvalitsus, mis tähendab, et Riigikogus on rohkem neid, kes valitsust ei toeta, kui neid kes toetavad. Opositsioon (ehk Keskerakond) ei võta võimu riigis ainult selle pärast, et ei ole mõtet mäest allakihutavale vankrile hüpata. Tuleb põhi ära oodata ja alles siis rooli asuda. Ja seda tehaksegi, kui aeg käes. Ma väidan, et kui kriis tegelikult ka läbi on, siis saab Savisaar sellest teada täpselt samal ajal kui Ansip ning helistab siis kohe, et noh, hakka pakkima, Ich komme. Ei ole ühtegi head põhjust seda valitsust enam edasi pukis hoida, kui majandus tõusma ja head uudised tulema hakkavad.

Esimesi märke, et ajad on muutumas on näha kasvõi Savisaare blogist. Enne ta targutas niisama, kuid üha enam asub riigi asja ajama. Võib-olla ei lükata Ansipit pukist enne valimisi, kuid peale valimisi kindlasti. Seda muidugi juhul, kui ta nüüd ei luisanud ja kriis ka tegelikult taandub.

Poliitika saab läbipaistvaks nii, et oleme kõik nähatamatud!

Opositsiooniprouad hakkavad suisa ära pöörama, tahavad sõrmusesuudlemise salajaseks teha. Et ei ütle kes neil liikmed on, koosolekutel kantakse teravatipulisi mütse.

Kas te kujutate ette, et te ei tea enam kes millisesse parteisse kuulub? Järsku ongi riik täis apoliitilisi linna- ja tainapäid. Tuleb täna loll ja hakkab seletama ja sa arvad, et mis nüüd lahti, kuid siis meenub - ta on ju selles parteist. Aga salajane... no mul ei jätku sõnu. Peale selle saavad nad ju ka sinu enda eest varjata, et kas sa oled partei liige või mitte. Võib-olla Keskerakond võtab mu salaja tagasi ja ma istun nagu tukunui siin akna all, aga Ratas vaikselt arvestab liikmemaksu ja irvitab.

Tunnistan, olen veidi närvis. Mitte selle teema peale, vaid selle peale kui need Sepp ja läti Reps võtsid suhu väljendi "läänelikud põhimõtted". Kas nad kirjutasid selle kõik valmis Moskva rongis koju sõites?

Rahulikult rääkides on meil salaja parteisse kuulumine juba täna ka võimalik. Lihtsalt mõttes astud parteisse ja siis oledki liige. Konspiratsiooni mõttes ei maksa liikmemaksu ning ei võta partei nimel sõna. Maski võtad eest vaid valimiskasti juures. Või siis isegi mitte seal, vaid konspiratsiooni mõttes valid kedagi teist. Igaks juhuks.

Info valikuline avalikustamine on ka hea allikas väljapressimiseks. Kui keegi kodanik, ütleme näiteks president, on salaja mõne partei liige, siis olegem ausad, parteil on teatav võim tema üle. "Ma tean kuhu sa astusid mullu suvel", võiks olla anonüümkirja sissejuhatus. Ja siis ei päästa, kui ka terve see partei on Salapartei ja nähtavalt ei ole seal ühtegi liiget, programmi ega poliitikut.

Ah, tegelikult olen juba liiga palju tähelepanu pööranud sellele ideele. Vaikin nüüd, ehk läheb ise üle...

Riigikogulase palgata ei Eestis ole elu

Meile tulid nüüd kaks uut inimest Riigikokku, Sven Sester ja Elle Kull. Sama kõhnad!

Elle Kull on kogu aja kleenukene olnud, kuid Sven oli ikka härra, kui viimati siit majast minema läks. Ikka külg ees uksest välja ning lipski ei kõlkunud tühjalt vaid lebas auväärsel pinnal, kuis härradele kohane. Ma pidin nüüd šoki saama, kui koridoris üks kleenuke poiss mulle viipas. Seesama meie Sester kaalub nüüd vist koos riietega 55 või nii!

Jube mõeldagi, et esimese palga saab ta alles järgmisel kuul, mis tähendab, et ei ole kindel, et kas ta üldse vastu peab. Riigikokku pääsemine oli talle nüüd küll ikka 13. tund. Ma loodan, et fraktsioonikaaslased annavad talle ikka süüa või supiraha laenuks nüüd vahepeal kuni järgmise kuuni. Sven, kui sa seda loed ja nälg täiesti käes on, tule minu toast läbi, teen laenu.

Masu laastab Eestit ja meil siin Tompeal on ainult 101 turvalist kohta, kõik hetkel hõivatud :(

Suvega kogus enim hääli Jaan Kundla!

Turu-uuringute AS analüüsis rahva meelsust ja vaata, nad tahavad vist mind! Kes on suurim tõusja selles graafikus? Lugege kokku parteidele antavate häälte protsent ning lahutage see sajast! Kohti on mul Riigikogus vaid 1, kuid rahva toetus parteidele on vabalangemises, ehk üle kandumas minule.

Iga poliitik muidugi tõlgendab oraaklite (uuringufirmade) juttu oma mätta otsast, kuid olgem ausad, kaotasid suvega nad kõik. Väikesed omavahelised kõikumised, üks võidab protsendi, teine kaotab, kuid kokkuvõttes kasvas suvega minu valijaskond, ehk siis need kes parteisid ei vali.

Muuseas suurim müsteerium selles uuringus minu jaoks on Rahvaliiidu populaarsus. Mulle on räägitud, et selliste uuringute veaprotsent on umbes kolme kandis, et alla selle ei ole võimalik langeda. Kas Rahvaliit on teoreetiliselt jõudnud nii sügavale, et (ma kordan, teoreetiliselt) nad mitte ei saa 0 häält, vaid osad hääled võetakse neil ka eelmistest valimistest maha? Et -1%? Oh poisid, poisid, nüüd tahaksin juba ise ette panna, et meie vahele lisataks veel üks laud, nende aura võib mind, vana meest, kahjustada.

PS. "Poliitikast lahkunud" Taavi "paneb hästi" nagu Rahvaliidu poisid siin neid noorte kilde ütlevad.

Reformil tüli majas, et kas sõita täis peaga või mitte

Lang ja Pentus muudkui kiidavad ja laidavad ja toovad näiteid ja põrmustavad neid. Mina asun siinkohal Pentuse poolele, kuna tema argumendid on ka vanainimesele arusaadavad, Langi jutt on rohkem nagu joodiku vabandused.

EU 0,5 lubatud promilli ei kehtestatud mitte selleks, et joomist lubada, vaid selleks, et ohjeldada neid riike, kus seni oli 0,8 ja rohkem lubatud. 0,5 oli poliitiline kompromiss, mitte tervise analüüsi tulem. Madalamale ei suudetud suruda, ehkki taheti. Meil aga on seis parem! Meil juba on null-tolerants. Me ei pea ääri-veeri enam langetama.

Langil õigupoolest polegi muud argumenti, et kui prantslane Eestisse tuleb, siis ei tunne see end koduselt. Samas on prantslastele meil siin põhjamaal palju šokeerivat, nagu lumi ja lihtne maksusüsteem. Pentus aga argumenteerib vastu, et prantslased ei ole mingi argument. Nõustun.

Ma ei räägi üldse joomisest kui sellisest. Kui mina õlle joon, siis mul proua sõidab, aga muidugi ma vahel tahaks peale ühe õlle joomist ise koju roolida. Väga mõnus oleks, eriti veel siis kui ma kunagi Riigikogust lahkun ja nad taksokaardi tagasi tahavad. Siiski ei ole minu isiklik huvi põhjus, et riigis midagi muutma hakata. "aint broke, dont fix", ütlevad välismaised programmeerijad ja eriti käib see riikide seaduste kohta minu arust. Käesoleva joomaseadusega ei tohi tegeleda juba sellepärast, et see ei ole töö vaid asendustegevus. Riik on kriisis ja minister arvab, et paras aeg on natuke jalajälgi teha, ehkki kõik on korras ja süsteem töötab. Eestlased on kenasti ära harjunud, et sõidetakse kainelt ja kui vahele jäädakse, siis makstakse nii, et pere näljas.

See on nagu suveajale minek ja mitte-minek, mida me siin ikka vahel ümber teeme. Suurim probleem ei ole mitte päikese liikumine, vaid see, et endale asendustegevusi otsides oleme avastanud, et enne valimisi on ikka hea kogu süsteem ära muuta. Kellelegi valijatest ikka meeldib. Siiski, elurütmi ümberlülitamine ei vii hauda nii palju inimesi kui täis peaga ringi sõitmine.

Võib teha ju hoopis märke seaduse juurde, et prantslased ja Lang ise ei pea kainelt sõitma. Mõlemat sihtrühma on Eestis nii vähe, et neile võiks ka 0,8 lubada ilma, et see õnnetuste statistikat muudaks. Saaks punkti kirja ja tööga edasi minna.

Konspiratsiooniteooria - valimisreklaamid ei ole valimisreklaamid!

Jõu näitamine tõstab partei populaarsust, seega on mõnedele parteidele kõrges kaares seaduste peale laskmine osa valimiskampaaniast.

Kui Savisaar valesti pargib, siis ta ei vabanda - ta laseb parkimiskoha tingimusi muuta ja pargib seal ka edaspidi. Vabandamine, vea tunnistamine näitab nõrkust. K-kohukeste kampaania kandis sama sõnumit: "teie tehke oma seaduseid seal riigis, mina elan enda seaduste järgi".

Milline show on tulemas neil KOV valimistel?

Suvilasse sõites nägin linnas Keskerakonna valimisreklaame, kus linnaosavanem ütleb midagi, näiteks et kuhugi tuleb mingi asi või avalik ehitis ning neil reklaamidel ei ole Keskerakonna logo ega viiteid valmistele. Ja siis tekkis mul mõte, et äkki need ei olegi valimisreklaamid? Äkki need on linnaosade rahade eest ostetud kommunikatsioon? Linnaosalehed ju ka ei olevat propaganda! Mis siis kui ka Vakra välireklaam lihtsalt informeerib nõmmekaid Nõmme turu olemasolust?

Saame näha. Kui teised valmiste välireklaamid maha võetakse ja need üles jäävad, siis alles hakkab nalja saama, kuna need reklaamid saavad kõik jubedasti meediat läbi artiklite. Ning kõigis neis artiklites mis siis sõimavad Keskerakonda alatus poliitikas mainitakse ühtlasi ära linnaosavanemate saavutusi, nimesid jne. Ning mis põhiline - näidatakse taas jõudu. Tegite seaduse mis piirab midagi? HAHAHAAAAaaa naerame teie ponnistuste üle!

Kohtus ei saa nad kaotada. See ju ei ole valmisreklaam. Valmisreklaam kutsub kedagi valima ning räägib parteidest. Tõestage, et see reklaam kus seisavad linnaosavanemad ja mis tutvustab linnaosade saavutusi kodanikele ning mille eest maksab linnaosavalitsus on valimisreklaam. Kapo kaebab linnaosad (mida juriidiliselt peaaegu olemas ei ole) kohtusse?

Muidugi on minu jutt fiktsioon ning ilmselt nii ei lähe. Ilmselt on erakonna nimi reklaamidelt puudu vaid selle pärast, et Tarandil ka ei olnud ja vaadake kui hästi tal läks. Ma tahaks loota.

Päeva lärm - erakorralised valimised

Keskerakonnal on kalender täis igasugu asju, millega saab lärmata õigetel päevadel. Kui päev kätte jõuab, siis koostab staap teksti ja saadab poliitikutele laiali, et mis nad sel päeval peavad rääkima. See on rutiin, sisseharjunud ja kvaliteetne süsteem, mitte rapsimine.

Mina ei usu, et see rumal jutt, et teeme erakorralised valimised, oleks neil mingite muude asjade varjamiseks tehtud, nagu süüdistatakse. See on tavaline päeva teema, paika pandud juba aasta alguses kalendri koostamisel. "Piltisaamise teemad enne valimisi, punkt 3" - nõuame erakorralisi. Teema on aktuaalne alati, põhjuse leiab alati. Ainult liiga tihti ei tohi nõuda, muidu ei ületa enam künnist. Seega siis säästetakse teema valimiste ajaks.

Erakorralised valimised ei annaks ju mitte midagi. Tõsi, Riigikogust kaoks minema Rahvaliit, mõned sostid/rohelised ja no... no ma ise ka vist ei viitsiks enam kandideerida. Aga Reformierakond ja IRL jätkaks võimsamana kui seni. Ilmselt saaksid nad kokku koalitsiooni siis isegi kahekesi. Erakorralised valimised oleks seega a) olemasoleva võimu kindlustamine b) jube raharaiskamine c) pensionäride tööhõive halvendamine (minu kaasus). Seda Keskerakond ei taha, uskuge mind. Päevateemat ei oleks tõstatatud, kui see vähegi reaalne oleks olnud.

Eetika, see olen mina.

Andsin Delfile arvamuse, et eetikakoodeksit ei ole vaja. Tahaksin lisada, et minuarust on tegemist oksüümoroniga. Meile, eetika etalonidele, ei saa nii piiranguid seada.

Riigikogu liikme kui rahva poolt valitud esindaja käitumine ongi see standard millest ühiskond peab lähtuma. Ja lähtubki, kui (krimi)uudiseid jälgida! See ongi meie rahva eetikakoodeks, enesemääramine ning pereväärtus. Ühena 101st kroonijuveelist tunnen seda igapäevaselt.

Eetikakoodeks oleks nagu umbusaldusavaldus. Nagu kahtleks keegi riigikogulaste käitumisvõimes, ehkki Põhiseadus ütleb, et Riigikogu liige on oma otsustes vaba. Kui on vaba, siis on ju põhiseaduse vastane hakata seletama, et Leinatamm ei peaks enam orkestri ees kätega signaliseerima ning peaks hakkama tööl käima. Või mõni teine ei tohiks omale eraldatud "koolikatuserahaga" vehkides vallavolikokku kandideerida. Tohib, vehib ja kandideerib. Korralekutsumiseks on hääletussedel, mitte ebamäärane koodeks.

Valimiste võtmes on eetikakoodeks aga ülisuur konkurentsieelis persevestidele, ehk eetikat mittehindavatele indiviididele, keda samuti vahel poliitikamaastikule satub. Hakkaksid ju seda koodeksit jälgima eetilised inimesed, need teised aga reklaamivad kohupiima edasi. Lepitakse näiteks kokku, et riigikogu liikmed ei kandideeri KOV valimistel ja siis üks, kes on seda ka nii plaaninud, kandideerib. Eksib koodeksi vastu. No mis siis on? Ise veel teatab, et unustas avalduse tagasi võtta, et ta ei tahtnud, aga ei ole enam midagi teha. Või et ta ei teadnud, et partei ta esitab. Või et Oliver Kruuda esitas ta, temal ei ole asjaga midagi pistmist, hääled võtab siiski vastu.

Õigus jääb muidugi eetilistele inimestele, hääled lähevad paraku nendele teistele.

Niisiis, rahvas, jätkake parem käitumismodellide jälgimist ja ärge püüdke meile päitseid kirja panna. Käige parem valimas!

(pildil käitumisetalon David, theage.com.au)

Riigikogulase töö on olemasolu

Töö teeb ahvist inimese ja inimesest avaliku elu tegelase. Kui ma pean sirgelt käima ja ei tohi maha sülitada, siis peab see mulle tasutud saama. Just selles mõttes töötab Riigikogu 12 kuud ilma puhkuseta. Tegevusena, jah, niidan muru.

Muidugi võib vaielda, kas poolsada tuhat krooni on sobilik tasu eksisteerimise eest, aga mina võiks jälle vastu küsida - miks ainult pool? Kes ütleb, et just 100 000 ei motiveeriks mind veel sirgemalt käima ja mitte maha sülitama isegi üksi olles. Kõik on ju suhteline. Kui me praegu joonele paneks Vilja Savisaarega, et kes rohkem sisulist tööd järgmise aasta jooksul teeb, siis hoolimata oma east, ma jookseks ringe ümber proua, kogu distantsi ulatuses. Ja seda ainult poolesaja tuhande eest!

Delfi igasuvine vingumine samal teemal hakkab juba tüütama.

Savisaar pöördus valesse instantsi.

Savisaar pöördus presidendi poole selle asemel, et minuga rääkida, kui avastas, et Ansip ei vasta tema kirjadele. Minu kirjadele vastab see erakond nagu miilenki!

No mida saab president peaministrile teha? Kingib pastaka, et näh kirjuta linnapeale? Minul on siiski rohkem sõnaõigust. Kultuuriministri triibulised on neil veel meeles ja ma olen üsna kindel, et Ansip ise ka ei taha ühtegi mu kirja vastamata jätta. Küllap Savisaar targa mehena teab seda, kuid uhke iseloom ei luba tal pärast meie vahel toimunut minu poole pöörduda. Samas väga lihtne oleks, ma ajaks selle asja nagu naksti korda. Helistaks Ansipile ja kui peaministril kiire, siis valmistaks ise kirja ette ja võtaks pärast Andruselt ainult käe alla.

Minuarust niimoodi presidendile kituma minna on veidi plass. Võiks ikka enne muud moodi ka proovida.

Tulumaks tõuseb! BUUUUU!!!

Selleks, et tulumaksuga meie riiki turgutada ei ole vaja seda tegelikult tõsta. Piisab, kui korralikult hirmutada.

Nimelt on väga paljudel firmadel arvel suured kogused raha jaotamata kasumi kujul. Seda raha ei ole dividendidena välja võetud, kuna siis peaks tasuma tulumaksu, aga see langeb ju pidevalt. Parem on olnud lasta rahal intressi koguda ja võtta see välja hiljem, kui tulumaks on veelgi langenud. Sellised säästjad on kokkuhoidlikud ja tublid inimesed, kuid nüüd on selle meetodi "parim enne" möödas ja käes aeg raha välja võtta ning tulumaks riigile üle kanda.

Kokkuhoidjad ettevõtjad muidugi naeravad, et teid poliitikuid me teame. Ikka ähvardate, aga siis tuleb Reformierakond võimule ja ikka tulumaks langeb. Hoiame ikka raha arvel edasi...

Minu panus riigieelarvesse on nüüd neile ettevõtjatele selge signaali saatmine. Tulumaks tõuseb ja Reformierakond on samal ajal võimul! Kaalukeel on rääkinud.

See sõnum ongi oluline. Aeg on need eurod kroonideks tagasi konvertida ning firma omanikele välja maksta. See kas tulumaks ka tegelikult tõuseb, ei ole oluline, peamine on sõnum - tulumaks ei lange enam kohe kindlasti. Palun suunduge kassasse.

Kui ma blogis ei kirjuta, otsige mind AK-st

Kiired ajad on olnud, kaalukeele töö kõrval on harva mahti midagi kirja panna. Kui mind ei ole siin, siis olen Eesti Ekspressis. Või AK-s. Siinkohal panen paar vahepeal tulnud mõtet kirja.

Esiteks jutt, et Indrek Tarand kellegi hääli ära ei võtnud, ei vasta tõele. Vastab jah keeleliselt, loomulikult on hääled inimeste enda omad. See väljend "võttis kellegi hääle" on ülekantud tähenduses. Indreku pahameel ei ole haritud inimese puhul mõistetav. Kui Indrek tuli ja hääli sai, siis need hääled ei olnud kõik "uued hääled" kes muidu üldse ei oleks valima läinud, ehkki kindlasti oli ka mõni selline. "Söödud hääl" on selline hääl, mis muidu oleks läinud mõnele teisele parteile, kuid nüüd tuli Tarandile ja läks osaliselt kaotsi, kuna Tarandit on üks, hääli sai ta aga mitme mehe eest. Miks Indrek Tarand tagasi ajab, et tema poel hääli söönud, ma ei tea. Siin ei ole ju midagi häbeneda, ega ta ei söönud neid ise, need ju topiti talle kurku. Kui palju väiksema kampaania ta veel teha oleks saanud?

Tarand kahtlemata sõi kõikide parteide hääli, kuid mitte võrdselt. Keskerakonna omi pea üldse mitte, sotside omi enamuses. Mina olin kindel, et sotsid ei saa Europarlamenti ühtegi kohta, kuid nüüd tundub, et neil siiski õnnestub mingi imega.

Teiseks tahaks rääkida kaalukeele elust. Jube lõbus on. Riigikogus kolleegide seas on mul suhted viimasel ajal kogu aeg enam-vähem olnud, aga nüüd on minust saanud ka meedia lemmik. Ma ei ole küll nii tihedalt meedias kui noorte iidolid, aga kajastuste puuduse üle kurta ei saa. Kui ma helistaks praegu Delfisse ja teataks, et ma lähen ja tõmban kohe Evelin Sepalt tooli alt, siis nad ilmselt ületaks linnas kiirust. Muuseas - Evelin ei pahandaks. Ma olen ikkagi Riigikogu kaalukeel. Ilmselt ta naerataks ja vabandaks, et ei vaadanud enne veelkord kui istus.

Kolmandaks tahan teatada, täna läheb Riigikogus pikalt, aga ma ei luba, et ma blogin. Siiski hoidke siin ja twitteril silma peal.

Rahvaliit saab aru

Head mehed need maa omad. Said aru, et neil ei ole mõtet minna valitsusse, kui nad peavad oma juhtimise nii läbipaistvaks hõõruma, et Villu kõrvad tugitooli tagant ei paista. Vana jahimees teab kui teda on nähtud ja edasi ei rooma.

Teine võimalus on, et kavalpead leppisid kokku mingi hoopis muu kurja plaani ja ma võin Laine Jänesele helistada edaspidi päris tihti, kuna oleme mõlemad opositsioonis.

PS. Ma tean, et see ilmselt nii ei ole, aga ikkagi ilus paistab, et Sõerd lubas mulle, et käibemaks ei tõuse ja nüüd lahkubki sirge seljaga koalitsioonist.

Mina Reiljaniga koalitsiooni ei lähe!

See ei ole mingi praalimise pealkiri, tõesti ei lähe. Kui Rahvaliit tahab koalitsioonis olla ja minu häälega arvestada, siis peab ta kuidagi mõista andma, et kriminaalid ei ole nende parteis juhtorganites ja kindlasti tuleks loobuda siseministri kohast.

Seda posti innustaski mind kirjutama info, et kuulsin otseallikatest, et kits avaldab kindlalt soovi kärneriks saada. Reiljani ausaks petmine on seatud koalitsioonilepingu osaks.

Kehv lugu. Kurjategijad isiklikult soovivad asju riigis sättima asuda. Ma arvan, et mina ei ole ainus kellele see ei meeldi. Selline koalitsioon ei saa olla jätkusuutlik, arvatavasti tõrgub paljude poliitikute käsi kaasa hääletamast, kui siseminister sellest erakonnast olema saab.

Järgmine teema on Jänese asendamine Allikuga. No pigem see, Allik võtab vähemalt telefoni vastu. Ma ei kiida heaks oma siseintriigide tassimist riiklikule areenile, aga igatahes - pigem see! Eks jänkurahvas ise alustas ka selle Alliku torkimist. Jõuministeeriumid hoidke aga puhtad. Ma ei pea kõiki selle partei liikmeid Reiljani mahhinatsioonide eest vastutavaks, kuid siiski on Rahvaliidul veel tükk tõestamist teha, enne kui neid saab viisakateks inimesteks pidada.

Igatahes, kui pätt pukki pannakse, siis pühkige oma suu majoneesist puhtaks! Tehke omale hapukoore või ketsupivalitsus, aga minuga asju ajada ei õnnestu!

Pääsesin Delfis televiisorisse

Kuulsaim purk majoneesi

Oleks see kana vaid teadnud, et tema munadest tehtud majonees annab nime riigi valitsusele... igatahes on Padar rääkinud, nimi sündinud. Majoneesivalitsus, see kõlab uhkelt.

Vähesed teavad, et selle majoneesi, mille ma esinduskuludesse kunagi kirjutasin, sõin ma ära koos Hiina diplomaadiga tutvustades saadikule Eesti kööki ja tõesti esindasin meie riiki. On igati paslik, et too majonees astub nüüd ise poliitilisele võitlusväljale ning moodustab koalitsiooni.

Padaril on muidugi õigus, et ega siin enne KOV valimisi suurt rahu ei tule. Mõistetav on ka tema sapp, kuna midagi ju peab vastu solvama, kui juhtpartei heidab sulle ette pesemata juukseid ning püksist välja vajunud särki. Michal sai väga hästi aru, et see on stilistide ettekirjutus, seda solvavam oli torge. Kõik ju mõistavad, et Padar ei saa välja näha nagu reformar. See oleks nagu kampsuniga Ansip. SDE karune töölisoutlook, IRL rahvuslik kampsun, REF tume ülikond. Nii ei jäänudki Padaril muud üle kui majoneesiga visata.

Aga hea nimi. Mulle meeldib. Keegi ei unusta nüüd, et kes selle koalitsiooni võti on.

Võimuliit laguneb, nüüd põtkib Jänes ülemusele vastu.

Täna infotunnis lubas Ansip mu suhteid Jänesega klatitada. Andis kohe kaamerate ees prouale käsu mulle helistada.

Kui sellest kuulsin, siis olin siiralt rõõmus, olen seda kaunist daami alati toetanud ja minuarust on tütreke mullegi koridoris isegi naeratanud. Ainult just nüüd viimasel ajal väldib. Ei vasta kõnedele ega kirjadele. Võib-olla arvab, et ma koalitsiooni kipun või midagi. Samuti keelas ta oma töötajatel mu kõnesid ühendada.

No ja kui peaminister täna talle kõigi ees käsu andis mulle helistada, siis tunnistan, olin veidi elevil. Tühistasin õhtuse kokkusaamise ja jäin kabinetti telefoni kõrvale ootama. No juhuks kui daam ei soovi kallile mobiilile helistada ja eelistab lauatelefoni.

Kell on juba pool kaksteist. Pean vist tõdema, et vana mees on jälle riigi vägevate poolt rumalaks tehtud. Ilmselt pilgutas Ansip silma või ütles pärast Jänesele, et noh, ära ikka vanamehele helista, ma tegin ainult meediale komejanti.

Pole midagi, vahel läheb ka nii. Asun koduteele.

pilt - http://www.petwebsite.com/

Lõbusat lugemist

Aastal 2009 palub Eesti tipp-poliitik ajakirjanikul ennast põlema panna. Ja mina olen eetikadoktor?

Minu eas lugejatele: noorte slängis "stardipakett" ei tähenda mitte kõneminuteid vaid pakki tikke ja liitrit bensiini.

Rahvaliidust võib saada liblikas!

Mul ei ole mingit siseinfot, ainult tavaloogika. Kui keegi poliitikas tugevaks muutub, siis kõik tema senised sõbrad asuvad toetama tema nõrgemat oponenti.

Nii toetas Keskerakond Res Publicat, nii on võetud Isamaaliitu vahel kampa ja eks sotsid isegi on vahel saanud võimule kui ohutud ullikesed. Täna aga on nad teinud saatusliku vea, ajanud lömitamisemängus selja sirgu, rikkunud reegleid ja andnud löögi. Eestis on peamine poliitiline nipp D'Hondti meetodiga oskuslik ümberkäimine. See meetod tähendab, et suur saab rohkem võimu kui mitu väikest kokku. Seega on elektoraati jagavate väikeparteide kadumine suuretele isegi suurem mure kui pisikestele endile.

Rahvaliit ja Sotsid on paljuski sarnased ja neil vähemalt võiks olla sarnane valijaskond. Paraku on Rahvaliit hääbumas, oma stabiilset 3% toetust ei ole nad üles saanud ei meha vahetades ega tänaval teretades. Olgem ausad, kui nad vahepeal valitsusse ei pääse, on nad peale järgmiseid riigikogu valimisi, kus nad künniseni ei küüni, ajalugu. Võib-olla isegi varem, kuna Rahvaliidu ülitugevad positsioonid regioonides lähevad süsgisestel KOV valimistel ilmselt ümbervaatamisele ning vahetult enne algab ka näriliste lahkumine laevalt. Hukk ja kadu.

KUI... neid just valitsusse ei võeta. Võimuparteiga oleks ju kõik teist moodi. Saab jagada meestele lubadusi, püsida pildis, esindada ning ära teha. Korruptiivsest tõugust võiks saada vastu suve kena liblikas!

See kena liblikas võiks lennata kotkana üle poliitmaastiku ja süüa ära hulga sotside hääli, niiet Hr D'Hondt saaks mõlema partei arvelt rasvase kulbitäie võimu tõsta sinisesse ja kollasesse kaussi.

Ma usun, et Ansip teab, et see on tehtav. Indrek Tarand sööb sotse nii palju, et nad europarlamenti kohta ei saa ja Rahvaliit annab neile matsu KOV valimistel. Koos saadakse järgmises Riigikogus kumbki umbes kolm kuni seitse kohta. Ja mida selleks vaja teha? IRL ja REF peavad vaid valitsust veidi remontima, võtma sinna tööle kuulekad poliitikud ja "elu on lill" nagu ütleks iga endast lugu pidav liblikas.



Selle kauni pildi leidsin siit

Neljapoolne koalitsioon minu osalusel?

Meedia märkas, et minu isik on muutunud oluliseks. Nii see on. Kui ullikesed tülitsevad, omandab iga hääl Riigikogus väärika kaalu.

Karel Rüütli tegi mulle eile hommikul silma ja ütles, et kui seal taga tuul tõmbab, siis ma võin ka lähemale neile istuda saalis, niikuinii tühi laud, peaasi et kael ei külmetaks ega midagi sellist. Tore poiss on, hoolib. Siis astus aga pikk Urmas Reinsalu talle peaaegu peale ja kutsus mu koridori - vaja rääkida. Ma juba aimasin millest jutt tuleb, aga no nii oma kasvu kasutades väiksematest üle sõita ei ole ilus. "Ma ei astu IRLi, teie käitumine jätab soovida," teatasin resoluutselt, kui ta oli pika sissejuhatuse ära teinud, kätega vehkinud, aadetest kõnelenud ja mõnele paragrahvile viidanud.

Ega ma tegelikult nii äärmuslik ei ole, poliitikat võib igasugu parteides teha, aga las praeb. Karelil on niigi rasked päevad, ei ole vaja ülbuse ja hoolimatusega poisile stressi juurde teha.

Ma ei oleks sellest kirjutama hakanudki, aga kus täna läks telefon punaseks. Helistanud on pea kõik inimesed, kes mulle viimase kuu jooksul Toompeal tere on öelnud. Ikka no et "noh, kuidas tervis on ja... vaata seal koridoris kui nägime ma ei tahtnud juttu teha, aga... " ei midagi uut ühesõnaga.

Ma arvan siiski, et kuhugi parteisse ma ei astu. Kui tahavad mind koalitsiooni, siis ma ei ole vastu. Aga ainult kui võrdne partner, aruteludel kaasas.

Mulle ei ole ministrikohta vaja. Ma ei saakski seda vastu võtta, kuna Sarapuu naine saaks siis kohe Riigikokku sisse ja seda ei ole vaja. Muidugi hääletaks ta nii nagu ma ütlen, asi ikka rahas ju, kuid mulle ei meeldi nii. Ehkki haldusreformi võiksin isegi teha... hmmm...

Kuidas saada kätte parteide salarahastajad?

Äripäev kirjutab täna sellest, mida kõik niigi teavad. Parteide rahastamine on Eestis peidetud.

Eestis on vastu võetud seadus, et mittetulundusühing ei pea kellelegi teada andma mis seal toimub. See seadus ei ole mitte kuidagi põhjendatud, selle vastu on protestinud nii meeda kui kõik terve mõistusega isikud ja isegi mõned poliitikud. Siiski on täna fakt, et kui sa kasutad mingit MTÜ-d oma partei rahastamise varjamiseks, siis ei saa sellest keegi teada.

Mul olid suured lootused, et keegi lööb siin korra majja ja kisub korruptandid püünele. Aga ei lähe nii. Nimelt on arvata, et kõik erakondade salarahastajad jäävad igavesti varjatuks.

Täna planeeritav läbipaistvuse seadus ei saa olema tagasiulatuva jõuga. Tahetakse anda praegustele pättidele sisuliselt amnestia.

Mida teha? Noh, mõttetalgulised?

Majandus ei parane kuni see valitsus püsib

Stabiilne valitsus on stabiilse arengu alus. Praegu on meil vaja U-pööret. Niikaua kuni pukis püsib praegune tiim, ei saa riik mülkast välja.

Selle väitega ei pea ma silmas ühtegi parteid konkreetselt ega isegi Ansipit, ehkki ma selles poisist palju ei pea. Ükskõik kellest koosnev valitsus meil täna ka ei oleks, vajaks Eesti vahetust, nagu tummad tahvlitel oma rinnale on kirjutanud. Selleks, et eelarvesse süsteemseid kärpeid sisse viia, et midagi tõeliselt maha lõigata, olulist muuta on vaja uut tiimi, keda ei seo vanad lubadused ja koalitsioonikokkulepe. Hästi kirjutas kärpimisest Janek - nulli tõesti ei saa kärpida, sinnani on kõik lõigatav.

See uus tiim võib koosneda samadest parteidest, kes tänagi pukis on, kuid ma ei pea reaalseks, et nad sellise vahetusega hakkama saavad. Liiga palju on suust välja purtsatatud, liiga suur sõnaõigus on igal vastaval ansipil oma parteis. Tõenäolisemaks pean, et Keskerakond ja Sotsid midagi kokku püüavad panna. Võib-olla kutsutakse mindki kuhugi tagasi või edasi kaalukeeleks, vahel ikka vihjavad.

Eesti ei pruugi kaotada uuest valitsusest. Muidugi on õõvastav kui Sarapuu näiteks ministriks pannakse, siis alles näeme lõikeid ja hankeid! Aga see mis nad suudavad meie hädas riigis kaukasse kühveldada on suure pildi kõrval siiski peenraha. Kui see on hind, mille peame maksma riigi järgmiste aastate kulubaasi ja tulubaasi tasakaalu viimise eest, siis tuleb see maksta. Praegune koalitsioon hoiab kokku, mitte ei kärbi. Paljud autod mis ostetakse on odavamad, ei saada aru, et autot ei pea üldse ostma. Asendage sõna auto millega iganes. Püütakse ju samade reeglitega hoopis teist kaardimängu mängida.

Väidan, et kuni meetmeid ei rakendata, riik tõusule ei pööra. Kriis ei lähe ise üle.

Astmeline tulumaks, tulumaksu tõstmine, emapalga kaotamine, pensioniea järsk tõstmine, põllumajandustoetuste kaotamine, 5 haiguspäeva inimese enda kanda, pensionide kärpimine... suudate veel lugeda seda jada, kolleegid?! See rida ei ole lõplik, selle kirjutas mu käsi pea poole pöördumata. Kui ma mõtlema hakkan saan lehekülje hopsti täis. Ja see ei pruugi olla nimekiri millest valida, see võib olla nimekiri mis tuleb kõik ära teha.

Lugedes eelmist lõiku saate te aru, et tänases valitsuses ei ole inimest, kes suudaks selle nimekirja valjusti ettegi lugeda, rääkimata reaalsest survest mõne punkti teostamisele. Või kui suudab, ei ole ta enam sellest valitsusest.

Jah, oleme võlgu.

Väga asjalik postitus Tarmo Jüristolt ühes blogis. Me tõesti oleme võlgu rohkem kui mõistus hoomata suudab.

Ma ei ole nõus ainult kirjutaja optimistliku väitega, et "seda ei lasta juhtuda" vms. Tarmo usub, et majandus päästetakse, kasvõi devalveerimise või IMFi laenu hinnaga. Siiski ei arvesta ta poliitilist riski, et kui inimesed tegelevad valimisteks valmistumisega, siis ei maksa loota, et keegi suurelt pildilt makronumbried vaatab. Pisiasjadega pusimine on valimiste võti, paraku.

Ühendatud anumate haldusreform

Vahel võib fanatseerida, et mõtted kiramaks saaks. Riigijuhtimisel võiks olla riigi ja KOV tasandil ühine kvoot, kui mitu inimest tohivad juhtida ning siis saab neid vastavalt vajadusele ühelt toolilt teisele liigutada, kus rohkem tööd parasjagu on.

Lihtne mõte, selline haldusreform. Näiteks lepime kokku, et iga riigikogu liige vastab pöördvõrdeliselt, ehk miinus kolmele kohalikule omavalitsusele. Vastavalt, et kui meil on riigikogus 101 liiget, siis on riigis 1 omavalitsus, kui 99 liiget, siis 4 omavalitsust jne. Leitagu tasakaal ilma, et peaks minema teise äärmusesse, et 3 riigikogu liiget ja 295 KOV-i.

Kui mu see idee peaks läbi minema, siis... mul on kahju, kaaskodanikud, jääb vist ikka ainult üks omavalitsus :)

Reinsalu on tegelikult hea kamraad

See, et ta kogu aeg seadustes susib on tingitud vanusest. Õigemini selle puudumisest.

Lase olla, poiss. Põhiseadus on hea, inimesed on pahad. Ükskõik mis sinna ka kirjutada, ikka keerab keegi mõne käki kokku ja pärast laseb advokaadil selle ära vormistada.

Ütlen seda hea Urmase kaitseks. Viimasel ajal muudkui tümitatakse teda raadios ja muidu meedias.

Tegelikult ma kirjutasin selle posti hoopis, et teile öelda, et twitterikasutajate keskmine vanus just praegu tõusis. Tegin omale sinna konto.

Ma ei saa head teha, kuna siis keegi ei vali mind!

Haldusreformi läbiviimise vastu ei ole mitte ainult ühtegi ratsionaalset põhjendust, nagu Oviir on analüüsinud, vaid napib ka ebaratsionaalseid.

Paljud poliitikud valitsuses ei taha teha haldusreformi, ajavad sõrad vastu. Küll ei ole aega, küll ei ole kokkuhoidu. Plära-lära. Ja erinevad analüütikud alates Muulist ja lõpetades riigikontrolöriga arvavad, et selle taga on hirm hääli kaotada. See aga on rumal jutt. Ei ole võimalik, et kui sa teed midagi positiivset ja päästad riiki, siis lähevad sinu hääled minema. Paar häält ehk lähevad, aga vähemalt sama palju tuleb ka asemele. Häälte tulekul ja minekul ei ole reformide vastu olemisega kuigi palju pistmist.

Oleks ju loogiline, et kui ka tegelikult on oht, et haldusreform viib koalitsoonilt kõvasti hääli minema, siis asuks mõni opositisioonipartei seda toetama, et tehke jah, tehke jah?

Ehk siis ei ole ka ebaratsionaalseid põhjuseid, miks mitte haldusreformiga edasi minna. Ei saa öelda, et "kui teeme reformi, siis kliima soojeneb" või "haldusreform hävitab samblikud" või "kui teeme haldusreformi, siis ei saa enam keegi ühtegi häält". Tegelikud põhjused selles tagurluses on hoopis haldussuutmatus ning ahnus.

Esimene avaldub selles, et täna ei ole kellelgi aega ega tahtmist isiklikult selle reformiga tegeleda, kuna on vaja kõnesid koostada, plakateid trükkida ja tänavatele minna kommi ning lilli jagama. Riigiisad plaanivad kohe-kohe töö kõrvale visata ning hääli lunima suunduda. Nad lihtsalt tunnevad, et ei saa veel ühe reformiga hakkama. Tänasest kuni sügiseni kavatsetakse tegeleda selliste asjadega mis hääli otse sisse ei too minimaalselt. Ja Haldusreform toob hääli juurde vaid Kiislerile ja võib-olla mõne ka Ansipile, kuid üldiselt on sellega ikkagi tööd palju rohkem kui otsest ja kindlat hääletulu.

Ahnus aga ei avaldu mitte häältekaotamise hirmus vaid vastupidi - lootuses sama palju hääli saada ning siis omad joped pukki sokutada. Kümnes vallas sokutad pukki 10 käsilast, aga kui on 1 vald, siis ei ole tähtis palju hääli said, selle eest saad ikka ühe töökoha oma kambale. See aga teeb ühe töökoha hinna jube kalliks. See ei tule nii enam palgast tagasi. Arvuta kuidas tahad, rahad ei klapi.

Peidetud ajakirjaniku nali.

Vaba ühiskonna päeval moodustasid 12 ajakirjanikku, poliitikut, teadlast, ühiskonna- ja majandustegelast Tallinnas Pirita Kosel Vaba Ühiskonna Liikumise.

Liikumise loojateks olid Allan Alaküla, Peeter Ernits, Andres Kollist, Cilja Laud, Toomas Lepp, Peeter Rebane, Mailis Repš, Rein Ruutsoo, Edgar Savisaar, Ain Seppik, Ester Šank ja Rein Veidemann.

Selline huumoriuudis oli Delfis. Hea lugeja, aita leida nimekirjast ajakirjanik. Ma ise ikka veel otsin.

Palju parem nali oleks muidugi olnud, kui nad oleks näiteks Keskerakonna asutanud. Eks muidugi aprillini on aega, vara veel tippkalambuure lauale lüüa.

Idee valimised ühendada leidis kvaliteetset vastukaja

Andrus Ansip pakkus täna oma kõnes mu idee välja. Muidugi, nagu ikka viitamata, kuid mis minul vanainimesel sellest, peaasi, et tehtud saab.

Kahjuks ei olnud Tartu poisil niipalju tarmukust, et see kokkuhoid kohe, praegusel raskel ajal ära teha. Aga parem hilja kui mitte kunagi.

Paljud küsivad minult, et miks ma seda blogi pean. Loomulikult selle pärast, et seda loevad olulised inimesed. Ma ei ole nagu delfi, kes loeb vaid koguarvu - mina hindan oma publiku kvaliteeti. Ansip, president, 100 kolleegi... rohkem tegelikult ei oskagi tahta. Postitus siia, ning kõigil on kiiresti info käes (ja mõni päev hiljem juba ka teostus aastapäevakõnes välja hõigatud). Aga kui ma oma ideid Riigikogu kõnepuldist esitama pean, siis reeglina on pool saali tühi ning stenogramme ei loe niisama siin mäe peal küll keegi.

Niiet kolleegid, minu soovitus teilegi - blogige!

5 riigikohtunikku astugu tagasi!

Riigikohtu ülesehituse mõte on selles, et otsus oleks kollektiivne, milline nende (minu poolt ennustatud) otsus ju ka oli. Riigikohtu otsus on seadus. Nüüd aga ütleb ports kohtunikke et seadus on vale. Sellise avaldusega peaks käima kaasas tagasiastumine.

Riigikohus tegi riigikogulaste palkade osas otsuse, et lähtuvalt põhiseaduse otsesest sõnastusest ja mõttest, enda palka muuta ei saa. Viis riigikohtu liiget pidasid vajalikuks esitada eriarvamuse. Leian, et need kohtunikud ei anna endale päriselt aru kui rumal see tegu on.

Esiteks nad seavad ennast seadusest kõrgemale. Lihtsalt teatavad, et seadus on vale, kuna nemad nii leiavad. Ometi on nad ise olnud nõus olema Riigikohtu kohtunikud ning seal otsuseid langemata, aktsepteerides selle asutuse toimimise põhimõtteid. Seda vormi poolelt.

Teiseks, sisu poolelt, püüavad nad monopoliseerida omale põhiseaduse mõtte mõistmist väites, et nad teavad mida põhiseadusega mõeldi, kui seda tehti. Kui põhiseadust tehti, siis ega ikka ei peetud küll silmas seda, et ainult tõsta ei tohi. Keeluga oma palga kallale minna püüti ka vältida võimalust, et mõni poliitik hakkab populismi praktiseerima ja nõudma palkade vähendamist. Mis muuseas ka käesoleval hetkel toimus.

Kui parteid tegelikult ka tahaks oma sissetulekuid vähendada, siis oleks nad seda saanud teha kümnel erineval moel, alates minu väljapakutud ideega kärpida parteide raha ja lõpetades põhiseaduse muutmisega. Aga nii ei tehtud, kuna see ei olnud väljavalitute soov.

Ja nüüd on need viis ullikest lasknud ennast mässida partide libekeelte jutuvõrku ning lörtsivad oma institutsiooni mainet, seades kõrgeima kohtuvõimu otsuse legitiimsuse suurima kahtluse alla.

Ma arvan, et nad peaks tagasi astuma kohtuniku kohalt, kuna
1) nad ei tunnista selle süsteemi toimivust ja
2) nad on veidi liiga ullikesed olema nii tähtsate otsuste langetamise juures.

Parteide rahastamine - kas tõesti vähendavad?

Vastus on tõenäoliselt "ei".

Sotsidest oli siiski kena, et nad ühepoolselt osast rahast loobuvad. Tõsi, vaja oleks rohkemast loobuda, kuid alustuseks on pool miljonit ka raha. Näitab meelsust. Nüüd on ka Õiguskantslerid minuga seisukohta jagama hakanud.

Ehk tuleb keegi viimasel hetkel veel mu valimiste ühendamise ideega kaasa? Kui nüüd mingi imega suudetaksegi parteide rahastamist kärpida, siis peaks idee ju kandepinda leidma küll - parteidel lihtsalt ei oleks raha, et kahtesid valimisi läbi viia!

Parteid on oma rahastamise pika aja peale ära planeerinud, laenud peale võtnud ning laekuvad summad reklaamiks arvestanud. Sellest ka Tsahkna plära, et summad on kuidagi külmutatud. Need rahavood ei ole mitte külmutatud, vaid ära lubatud, et saada laenu kahtede valimiste läbi viimiseks. Nüüd tuleb ümber lubada. Ja kui puudu jääb, siis teha ainult üks diskopidu, mitte kaks.

Ja väita, et prateidele reklaamiraha andmine endas kuidagi demokraatiat kannab on täielik jama! Suured parteid saavad ju rohkem raha kui väikesed, mina isiklikult ei saa sentigi (peale küllusliku palga muidugi). Sama moodi ei ole ühtegi põhjendust, miks need kahed valimised eraldi pidada on kuidagi demokraatlikum kui koos läbi viia.

Kui on mingi teema millega inimesed tänavale parlamendi pihta kive loopima lähevad, siis kahtlemata on see parteide rahastamine. Just riigi raha endale ahnitsemine parlamentääride poolt viis asja nii kaugele mujal Balti riikides. Peamine mis meid siiski naabritest eristab on, et seal oli opositisoon rahva poolel, kuid Eestis näitab ka Keskerakond rahvale trääsa.

Hoiaks kokku küll, aga partnerid ei luba

Sotsid näppasid mu idee ja esitlevad seda kui enda oma, et kärbime parteide rahastamist. Kirjutas Delfi.

Aga sellest ei ole midagi - ma ei pahanda. Peaasi, et kärbe tehtud saaks. Paraku ei ole sotsid nii haldussuutlik seltskond, et poliitikas tegelikult ka kärbe läbi suruda. Lobitööööö!!! Miks tegema?! Ah? Ja PR?

Nüüd näitavad näpuga, et meie tahtsime, aga teised on ahned. No ega ei olnud ikka endal ka siirast soovi. Ainult poliitpunkti võtmine. Kui ikka sirge seljaga öleda, et nüüd kärbime endalt ka poole, siis saab ka kärbitud. Nüüd aga tegid sotsid "riigikogulase palga kärpimist". Valisid välja viisi kuidas kindlasti asjast asja ei saa ja asusidki asja kallale.