Laupäev, 29. november 2008

Kuulutus: Kiiresti pakkuda Eesti riigile 45 miljonit.

No ja nüüd pidevalt noritakse mu kallal siin Riigikogus, et ma palkade külmutamise vastu hääletasin. Eesmaa Enn uuris koguni, et "noh, kas tõesti kartsid, et muidu läheb läbi või?" Mis sellistele ikka põhimõtetest rääkida...

Seoses sellega otsustasin välja pakkuda idee, kuidas veel tänagi saab Riigikogu kulud kontrolli alla ja seda ilma Põhiseadust rikkumata ning presidenti lolliks tegemata - vähendagem parteide toetust riigieelarvest poole võrra!!! Võit 45 miljonit, mis on enam kui palgakärped andnud oleks!

Järgmisel aastal annab riik lihtsalt niisama parteidele 90 miljonit krooni. Parteid aga ei kuluta seda raha mitte asjalikuks kommunikatsiooniks vaid trükivad selle eest suures koguses oma liikmete näopilte ning kleebivad need seintele. Trükitööstuse arendamine on tore, aga kas on vaja majanduslanguse harjal seda just nii suures mahus teha?

Palju räägitakse, et piirame reklaami valimiste ajal. Aga see on ju keeruline ning need kes tahavad seadustele sülitada võtavad ikka suu magusat kohupiima täis ja sülitavadki. Palju kindlam on lasta piirata neil endil reklaami seeläbi, et lihtsalt ei annan neile selliseks laristamiseks maksumaksja raha! Või õigemini, las kleebivad oma pilte, aga maksavad selle eest oma palgast, mida me presidendiga kärpida ei lubanud.

Olen Riigikogu liige ja paljud nüüd arvavad, et mis ma siin mulisen, miks seadusemuudatust sisse ei anna. Paraku on Eestis lood nii, et ma ei saa. Ma saan oma ettepaneku anda vaid oma komisjonis arutamiseks, aga kui see seal toetust ei leia, siis saali hääletamisele ei jõua. Niisiis saavad toas istuma üks parteitu ettepaneku tegija ning kari parteilaseid, kelle rahakotti mu ettepanek kärbiks, ning peab (kabinetivaikuses, ilma avalikkuse tähelepanuta) hääletama, et kas võtta parteide rahastamist enne laristamise algust vähemaks või mitte.

Enne ronib Kapoti-Arvo ise masinalt maha kui mu see ettepanek toetust leiab :(

Neljapäev, 27. november 2008

Väljapressijatele tuleks järele anda

Kolleeg Marko väidab, et SASi ultimaatum ei ole vastuvõetav, et olelegem edasi oma rahvuliku Õhu otsas. Milleks küll? Ega siis kõik asjad mille nimes on sees Eesti ei pea kohe esimeses päästmisnimekirjas olema!

Ettekujutus, et Eesti riik on juhtinud EÕ-d kogu selle aja on ju rumal jutt. EÕ on olnud täiesti teadlikult halvasti juhtid SASi poolt kindla plaaniga see firma välja suretada ja BalticAir korralikuks monopoliks teha piirkonnas. Isegi suhtekorraldus on firmas nagu õpikust maha loetud - kui on mõni hea uudis olnud, siis on seda pomisenud pressiesindaja, kui aga totaalne ämber või nälgivad reisijad lennujaamas, siis astub alati lavale juht ja teatab, et kohe-kohe rendime Türgist mõne muldvana risu ja sõidame! Ühe juhi kes firmas midagi reaalselt arendada tahtis ma mäletan lasid vist üleöö lahti. Mitte ühtegi turundusvõtet oma firma maine halvendamiseks ei ole kasutamata jäätud. Ning olgem ausad - pingutused on vilja kandnud. Midagi halba oskab Eesti Õhust rääkida iga inimene, isegi need kes kunagi ei lenda. Küsige kellelt tahate, et kas Eesti Õhul on pidevalt hilineva lennuliini maine? Kas on kõige vanemad lennukid? Muidugi!

Kõige selle tõttu leian, et praegu on täiesti hilja SASile vastu hakata. Pressib välja küll, kuid tal on selleks ka võimalused olemas. SASile osaluse eest raha andmine on kõige jaburam. Normaalne oleks neile see osalus maha müüa, saaks mingigi raha. Niikuinii panevad firma kinni ja annavad kaubamärgi AirBalticule opereerida. Siiski on olemas ka piiiisikene šanss, et äkki hakkavadki arendama ja panustama ja meie värske Lennu nimeline jaam jääbki kaardile.

Igatahes kõige jaburam oleks SASile väljasuretatud firma eest raha anda ja ise proovida selles äris kunstlikku hingamist teha.

Kolmas meetod on vana hea meil Riigikogus ära proovitud juntimine, ehk mõttetu edasi jonnimine. Siis läheb firma lõpuks pankrotti ja SAS kontrollib ikkagi turgu, kuid selle vahega, et kõigil on tuju rikutud, riigi raha on kulunud ja meie kõigi maine veelgi madalam.

Neljapäev, 20. november 2008

Me marss ei peatu

Eile olin presidendiga veel kahekesi, kuid teadsin, et meie arvuline vähesus saab tasakaalustatud meie meelekindlusega ja meie selja taha asub lähiajal terve armee. Täna siis tuli Ansip.

Kolmapäev, 19. november 2008

Riigikogu palk nüüd veidi jahe

Arvate, et ma jäin Riigikogule alla ja palk külmus? Ei ole nii. See on vaid ennast nurka mänginud parteipoliitikute kompromiss. Olen veendunud, et see seadus ei jõustu. No eks saame siis näha mis president otsustab.

Nüüd on mu küsimused sellised:
- Kas need poliitikud, kes täna külmutamist toetavad, annetavad oma palga, kui seadus ei jõustu, ikkagi ära?
- Kas need poliitikud, kes täna kahepalgeliselt oma arvamust varjasid, loobuvad oma palgast abivajajate kasuks, kui president käsib neile suur palk siiski välja maksta?

Mina, kes ma täna ainsana vastu hääletasin, teen oma palgaga seda mis vajalikuks pean. On ikka mõus küll parteitu olla. Hääletad kuidas õigeks pead ja vaid muigad kui Gräzin jälle konjak näpus praalima tuleb oma põhimõttekindluse jutuga.

Riigikogu palga hääletamine

Woohoo! Täna otsustame nii, et palka me nüüd küll kärpima ei hakka! Elagu Reform!

No minu seisukoht on ilmselt ammu selge - kui on kokkulepe, et palk on niisugune, siis ei hakka me seda poolepealt ümber tegema, et nüüd on palk naasugune. Põhiseadus on täitmiseks.

Aga lõbus on vaadata hoopis meil siin seda showpoolt! Nimelt on ju terve trobikond poliitikuid praalinud valijate eest, et nemad on suuremad kui seadus ja kärbivad riigikogulaste palga ära niks-naks. Iga riigikogulane kes nii rääis usukus siiralt, et ega keegi teine küll nii ei tee ja vaevalt, et asi riigikogust läbi läheb. Kuni hiljuti - üllatus, üllatus - hakkas tunduma, et Riigikogus ei tulegi hääli kokku, et asi maha hääletada. Veidi vaadati siis teineteisele tõsiselt otsa kuni Reformierakond silmad maha lõi ning palgakärbetelt toe ära võttis. Et President olevat käskinud. No sama hästi võiks nad väita, et mina käskisin, kuna ka president viitas vaid Põhiseadusele. Lihtsalt mainis, et ta ei kuuluta ebaseaduslikku seadust välja. On ikka pisiasjades norija, eks?

Kallid valijad, ei jää te vaesemaks midagi. Kui meil kevadel palk ka tõuseb taas kenakesti, siis juba järgmisel korral kukume koos teiega.

Kolmapäev, 12. november 2008

Majanduskriis 2009, enne pidulikku avamist

Jutt käimasolevast majanduskriisist Eestis on veidi üle pingutatud. Tegelikult on majanduskriisini veel paar kuud aega, täna toimuvad vaid ettevalmistused.

Soros ütleb, et nii hullu majanduskriisi pole veel nähtud. Eestis koondab riik 4% töötajaid, töötuid tuleb juurde vaid ääri-veeri ning tuntud firmasid läheb pankrotti korra kuus, mitte korra päevas. Siin tunduvad infos nagu käärid olema... kus siis majanduskriis on?

Vastust teavad meil Toompeal pea kõik, samuti panganduse inimesed ja paljud ärimehed. Ma arvan, et teavad ka ajakirjanikud, kuid mingil põhjusel ei kirjuta sellest. Majanduskriisi hoitakse kunstlikult kinni! Tegemist on ilmselt ajaloo esimese kontrollitava majanduskriisiga, kus riigid ja finantssektor käsikäes võtavad omale aega, et kriisiks valmistuda.

Kinnisvara hind küll langeb, kuid mitte järsult, erilist müügisurvet ei ole. Pankadele kuuluvad vähekasutatud autod seisavad platsidel, nende hind pole eriti kukkunud. Kesklinna büroohooned küsivad endiselt 300 krooni ruutmeetrist ning üürijaid on. Ehitatakse juurdegi - detsembris valmivad äripinnad Marienthali Keskus, Rotermanni Keskus, siis see ümmargune seal Falcki maja kõrval jne. On ülioluline, et kõik majad valmiks veel selle aasta numbri sees. Ehitajad noogutavad ja rügavad, just nagu buumi ajal.

On kokku lepitud, et kriis algab neljapäeval, 1. jaanuaril 2008. Selleks ajaks olgu ettevalmistused tehtud ning alles siis võib reaalsel elul lina pealt tõmmata. Pankadel on vaja näidata oma aastatulemustes ilusamaid numbreid kui elu ning seetõttu ei hinnata oma bilansisolevad varasid alla turuhinna juurde vaid hoitakse turuhind kunstlikult kõrgel - las auto seisab platsil ja las inimene elab veel korteris, lisatagatisi küsime paari kuu pärast.

Samal ajal peavad ka riigid ette valmistama olukorra, et pankadele võlgu olevad firmad saaks maksimaalse osa oma võlast ära maksta. Enne, kui kriis pidulikult avatakse, peab Langil valmis olema koondamist lihtsustav seadus ning töötturgu ei tohi üle ujutada koondatavate riigiametnikega, et paanikat ei tekiks.

Kui seadused on valmis ja pankade aasta ärinumbrid on lukku löödud, siis võib kriis alata. Varad hinnatakse nende õige väärtuse juurde ja müüakse maha, jõuliselt. Algab kaupade hinnaralli allapoole, firmades tööjõukulud optimeeritakse, tarbimisjõud kukub. Kas riikide valuutad seisma jäävad on täna raske hinnata, kuid selge on see, et ka riigisektor alustab reaalsete koondamistega.

Et mida tegema peaks?

No kui te Riigikogus just ei istu, siis soovitan kokku hoida. Jäänud on ometi veel kaks kuud ja paljudel ka mingid jõulupreemiad! Ärge lööge raha läbi - ärge ostke jõuludeks mitte midagi ning loobuge välisreisist. Säästke ja pange raha kõrvale rasketeks aegadeks. Ärge muretsege, see raha ei pea pikalt kopitama.