Reede, 17. juuli 2009

Riigikogulase töö on olemasolu

Töö teeb ahvist inimese ja inimesest avaliku elu tegelase. Kui ma pean sirgelt käima ja ei tohi maha sülitada, siis peab see mulle tasutud saama. Just selles mõttes töötab Riigikogu 12 kuud ilma puhkuseta. Tegevusena, jah, niidan muru.

Muidugi võib vaielda, kas poolsada tuhat krooni on sobilik tasu eksisteerimise eest, aga mina võiks jälle vastu küsida - miks ainult pool? Kes ütleb, et just 100 000 ei motiveeriks mind veel sirgemalt käima ja mitte maha sülitama isegi üksi olles. Kõik on ju suhteline. Kui me praegu joonele paneks Vilja Savisaarega, et kes rohkem sisulist tööd järgmise aasta jooksul teeb, siis hoolimata oma east, ma jookseks ringe ümber proua, kogu distantsi ulatuses. Ja seda ainult poolesaja tuhande eest!

Delfi igasuvine vingumine samal teemal hakkab juba tüütama.

Esmaspäev, 13. juuli 2009

Savisaar pöördus valesse instantsi.

Savisaar pöördus presidendi poole selle asemel, et minuga rääkida, kui avastas, et Ansip ei vasta tema kirjadele. Minu kirjadele vastab see erakond nagu miilenki!

No mida saab president peaministrile teha? Kingib pastaka, et näh kirjuta linnapeale? Minul on siiski rohkem sõnaõigust. Kultuuriministri triibulised on neil veel meeles ja ma olen üsna kindel, et Ansip ise ka ei taha ühtegi mu kirja vastamata jätta. Küllap Savisaar targa mehena teab seda, kuid uhke iseloom ei luba tal pärast meie vahel toimunut minu poole pöörduda. Samas väga lihtne oleks, ma ajaks selle asja nagu naksti korda. Helistaks Ansipile ja kui peaministril kiire, siis valmistaks ise kirja ette ja võtaks pärast Andruselt ainult käe alla.

Minuarust niimoodi presidendile kituma minna on veidi plass. Võiks ikka enne muud moodi ka proovida.