Riigikohtu ülesehituse mõte on selles, et otsus oleks kollektiivne, milline nende (minu poolt ennustatud) otsus ju ka oli. Riigikohtu otsus on seadus. Nüüd aga ütleb ports kohtunikke et seadus on vale. Sellise avaldusega peaks käima kaasas tagasiastumine.
Riigikohus tegi riigikogulaste palkade osas otsuse, et lähtuvalt põhiseaduse otsesest sõnastusest ja mõttest, enda palka muuta ei saa. Viis riigikohtu liiget pidasid vajalikuks esitada eriarvamuse. Leian, et need kohtunikud ei anna endale päriselt aru kui rumal see tegu on.
Esiteks nad seavad ennast seadusest kõrgemale. Lihtsalt teatavad, et seadus on vale, kuna nemad nii leiavad. Ometi on nad ise olnud nõus olema Riigikohtu kohtunikud ning seal otsuseid langemata, aktsepteerides selle asutuse toimimise põhimõtteid. Seda vormi poolelt.
Teiseks, sisu poolelt, püüavad nad monopoliseerida omale põhiseaduse mõtte mõistmist väites, et nad teavad mida põhiseadusega mõeldi, kui seda tehti. Kui põhiseadust tehti, siis ega ikka ei peetud küll silmas seda, et ainult tõsta ei tohi. Keeluga oma palga kallale minna püüti ka vältida võimalust, et mõni poliitik hakkab populismi praktiseerima ja nõudma palkade vähendamist. Mis muuseas ka käesoleval hetkel toimus.
Kui parteid tegelikult ka tahaks oma sissetulekuid vähendada, siis oleks nad seda saanud teha kümnel erineval moel, alates minu väljapakutud ideega kärpida parteide raha ja lõpetades põhiseaduse muutmisega. Aga nii ei tehtud, kuna see ei olnud väljavalitute soov.
Ja nüüd on need viis ullikest lasknud ennast mässida partide libekeelte jutuvõrku ning lörtsivad oma institutsiooni mainet, seades kõrgeima kohtuvõimu otsuse legitiimsuse suurima kahtluse alla.
Ma arvan, et nad peaks tagasi astuma kohtuniku kohalt, kuna
1) nad ei tunnista selle süsteemi toimivust ja
2) nad on veidi liiga ullikesed olema nii tähtsate otsuste langetamise juures.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar