Neljapäev, 11. detsember 2008

Ettepanekud majanduse päästmiseks: sahmiks õige niisama?

Juba küsitakse, et miks ma ainult kritiseerin, miks ei paku välja lahendusi. No ma proovin nõu anda. Aeg on paras, esimene riigieelarve on vastu võetud ning paranduseelarved on juba töös.

Eesti majanduses on häda majas, kuid me ei ole üksi. Me oleme osa suurest Euroopa majanduse vereringest ning häda on igal pool. Meie poliitika ülesanne ei ole mitte keerata vastuvoolu ning ujuda helge õnne poole oaasina Euroopas vaid saada hakkama suures pildis nii, et me ka viie aasta pärast riigina olemas oleksime, võimalusel ehk isegi heal järjel koos teiste E-liidu riikidega.

On kena pärnukandi ütlemine, et kui metsas näljane karu ründab, siis sa ei pea jooksma kiiremini kui karu, sa pead lihtsalt jooksma kiiremini kui su sõber. Samasugune positsioon peaks olema ka meie majanduspoliitikas. Oleme väike riik ning suudame reageerida palju kiiremini kui võimsad EU üksused Saksamaa või UK. Meil on kolm ülihead stardipositsiooni finantskriisis: 1) meil ei ole oma pangandust; 2) meil on ülinõrgad ametiühingud ja 3) meil ei ole suurfirmasid, kelle koondamistega terved regioonid välja surevad. Jah, meil on kohati risk, et paarsada siin-seal jäävad tööta, kuid ei midagi sellist mida riigi sotsiaalpool tegelikult kanda ei jõuaks. Kolmanda punkti võtmes on rahvastiku vananemine palju muret tekitavam käesolev küsimus kui hetkeline finkriis.

Niisiis selle info pealt peabki tegema otsused. Esimene on, et ärme rapsi, vaatame kui kiiresti siis sõbrad jooksevad. Meil juba on hea maksusüsteem, niiet me ei pea viskuma seda muutma, koormust ei alandama ega suurendama. Meil on kohti kust kokku hoida, niiet me ei pea viskuma ka maailmast raha laenama. Ma usun, et laenamisjutu puhujad suudame siin Riigikogus lämmatada, kui vaja, siis siis uue valitsuse moodustamise hinnaga.

Muidugi võib minna ka teist pidi - ahnus saab võidu ja laenud võetakse ning kanditakse kuhu vaja. Politsei hoiatab, et languse ajal korruptsioon suureneb. Naaberriigi pangad on meie rahva juba täis laenanud, nüüd pakutakse, et riigike, võta sina ka ja anna see meile finantssektori ja pankade päästmise nime all kohe tagasi. Paljudel on ikka jube kihelus selle raha järele, siis ju ei peaks ministeeriumites ka eriti kokku hoidma ja enne valimisi oluliste sektorite eelarveid rüüstama. Palugem meile meelekindlust.

Peamine asi, mida võiks hetkel juba ära tehtud tegudest (kriisi ajal, mitte selle tekitamisel) valitsusele ette heita, ongi see tsirkus ja pläramine. Valetatakse nii hullusti, et keegi isegi ei pahanda enam, kui pressiteadete kaupa mingit vahtu Toompealt alla voolab. Rahvas ei ole ju nii rumal, et rahulikult rääkida ei võiks. No nagu see laenuga hirmutamine on, et võiks üldise maailmakampaaniaga kaasa minna, mõned või kümme miljardit võtta ja siis need kuidagi kohapeal laiali jagada.

Teine asi on, et see Langi... ah ma ei pidanud ju siin kritiseerima vaid pidin lahendusi pakkuma.

Just hetkel tuligi hea mõte. Valitsuskriis! Või isegi erakorralised valimised, kui algaval aastal veel olemasolevatest kahtedest väheks jääb! Siis oleks meil poliitikutel käed tegemist täis ning ohtlikke otsuseid ei saaks keegi enne vastu võtta, kui majanduskriis juba aasta pärast lahenema hakkab. On ju loogiline? Kui täna on kõik hästi (süsteemiliselt, mitte rahaliselt) siis on ainus võimalus poliitikute näpud töötavast asjast eemal hoida, kui neile tegevust anda. Ja ainus asi mida me peale seadustega susserdamise tõeliselt valdame on üksteise avalikkuse ees tümitamine, mille õilsaim teostusavaldus ongi valimised.

Ja uskuge - kui nüüd algavatel segastel aegadel suurriigid visklevad ja veidraid populistlikke otsuseid teevad, siis võib paindlikust Eestist varsti rahu oaas saada, kus on soodsad maksud, ilus loodus, töötud kogenud programmeerijad ja taas odavad hinnad - puhkuseks ning investeeringuteks parim.

Kohe kahju, et ma ise mõnes parteis ei ole, saaks plaanid veerema lükata.

Kolmapäev, 10. detsember 2008

Majanduskriis 2009, peale avamist

Kirjutasin majanduskriisist juba varem, kuid üleeile kuulutas president selle ka välja. Pasilk aeg on teha vahekokkuvõtteid.

Üldiselt on kõik nagu ma kirjeldasin, mängitakse, et hinnad on nagu on, tehakse vaid allahindluseid. Kaubanduskeskustes seal kohati 20-30%. Lang on pankade tellimusel seaduse valmis saanud ja see võetakse kohe vastu.

Mulle tundub, et nagu ikka, ma ei eksi. Asi on kontrolli all, otsused tehakse rootsis. Tähelepanu pälvis ÄP lugu Swedbänki käitumisest omale kuulva kinnisvaraga. Loost jäi mulle mulje, et ajakirjanik ei saanud aru mis toimub, aga ei tihanud küsida ka - suured härrad kõik ütlevad, et nii tehaksegi... ilmselt siis tehaksegi. Lori puha!

Kui Swedbänk tahab oma hapude laenude kantimisega tütarfirmasse suurendada läbipaistvust ning vältida hindade järsku kukkumist kinnisvaraturul siis... ma ei oska isegi küsida midagi selle jabura väite kohta. Kui uue juriidilise kehandi loomine suurendab läbipaistvust, siis miks nad neid juba rohkem ei tee? Tegelikult on asi nii, et tütarfirma kaudu saab hinnad kinnisvaraturul lüüa sinna kus nad olema peavad, kuid panga majandusnäitajad püsivad sellest hoolimata (ja läipaistmatult) mõnda aega normaalsed. Kõik majad ja korterid on OÜ sees ja OÜ maksab nende eest raha pangale neid otsast müües. Ei paista, et mis hinnaga ja kui palju müüakse ning kuni raha panka laekub ei pea paanikat tegema. Kui tagatised müüdud saavad, siis läheb OÜ muidugi pankrotti, kuid see ei pruugi panga veel järgmise aasta bilansis avalduda. Muidugi on tegemist minu paranoiaga, kuid see jutt mis pangad räägivad on ikka veel imelikum. "Soomes ka tehti"... häh.

Vahepeal käis Ansip veel meil Riigikogus oma riigist rääkimas, aga tema kõnest ei oska nagu midagi välja tuua. Neil seal Marsil on kõik endiselt enam-vähem, protsent sinna-tänna, kadedaks teeb.

--
Samal teemal: Majanduskriis 2009, enne pidulikku avamist

Teisipäev, 2. detsember 2008

Tegevus kui eesmärk

Riigikogu võttis palgakülmutamise uuesti vastu. Nüüd läheb asi ilmselt kohtusse ja kohus tühistab selle taas. Raskel ajal ongi see riigi ülesanne: tuleb inimestele tööd anda, tähelepanu raskelt olukorralt kõrvale juhtida.

Tavalisele parteisõdurile on see ülikasulik protsess. Kogu aja oled pildis, võitled rahva poolel iseenda palga langetamiseks, kõigil on käed tööd täis ja päeva lõpuks - palgas ka ei kaota.

PS. Ega ma kurda. Olen samuti pildis, üksi kogu Riigikogu vastu, muudkui võitlen. Ehkki keegi täpselt ei kuula mis ma räägin, on teada ainult, et võitlen enda palga eest. Ma ei pea seda tegema, selle eest võitlevad juba president ja riigikohus, aga igav oleks ilma. Vanemad olijad saavad aru, muigavad, ainult noored poisid nagu Karel Rüütli punastavad ja ei tea kuhu käsi peita, kui mööda lähevad.

Laupäev, 29. november 2008

Kuulutus: Kiiresti pakkuda Eesti riigile 45 miljonit.

No ja nüüd pidevalt noritakse mu kallal siin Riigikogus, et ma palkade külmutamise vastu hääletasin. Eesmaa Enn uuris koguni, et "noh, kas tõesti kartsid, et muidu läheb läbi või?" Mis sellistele ikka põhimõtetest rääkida...

Seoses sellega otsustasin välja pakkuda idee, kuidas veel tänagi saab Riigikogu kulud kontrolli alla ja seda ilma Põhiseadust rikkumata ning presidenti lolliks tegemata - vähendagem parteide toetust riigieelarvest poole võrra!!! Võit 45 miljonit, mis on enam kui palgakärped andnud oleks!

Järgmisel aastal annab riik lihtsalt niisama parteidele 90 miljonit krooni. Parteid aga ei kuluta seda raha mitte asjalikuks kommunikatsiooniks vaid trükivad selle eest suures koguses oma liikmete näopilte ning kleebivad need seintele. Trükitööstuse arendamine on tore, aga kas on vaja majanduslanguse harjal seda just nii suures mahus teha?

Palju räägitakse, et piirame reklaami valimiste ajal. Aga see on ju keeruline ning need kes tahavad seadustele sülitada võtavad ikka suu magusat kohupiima täis ja sülitavadki. Palju kindlam on lasta piirata neil endil reklaami seeläbi, et lihtsalt ei annan neile selliseks laristamiseks maksumaksja raha! Või õigemini, las kleebivad oma pilte, aga maksavad selle eest oma palgast, mida me presidendiga kärpida ei lubanud.

Olen Riigikogu liige ja paljud nüüd arvavad, et mis ma siin mulisen, miks seadusemuudatust sisse ei anna. Paraku on Eestis lood nii, et ma ei saa. Ma saan oma ettepaneku anda vaid oma komisjonis arutamiseks, aga kui see seal toetust ei leia, siis saali hääletamisele ei jõua. Niisiis saavad toas istuma üks parteitu ettepaneku tegija ning kari parteilaseid, kelle rahakotti mu ettepanek kärbiks, ning peab (kabinetivaikuses, ilma avalikkuse tähelepanuta) hääletama, et kas võtta parteide rahastamist enne laristamise algust vähemaks või mitte.

Enne ronib Kapoti-Arvo ise masinalt maha kui mu see ettepanek toetust leiab :(

Neljapäev, 27. november 2008

Väljapressijatele tuleks järele anda

Kolleeg Marko väidab, et SASi ultimaatum ei ole vastuvõetav, et olelegem edasi oma rahvuliku Õhu otsas. Milleks küll? Ega siis kõik asjad mille nimes on sees Eesti ei pea kohe esimeses päästmisnimekirjas olema!

Ettekujutus, et Eesti riik on juhtinud EÕ-d kogu selle aja on ju rumal jutt. EÕ on olnud täiesti teadlikult halvasti juhtid SASi poolt kindla plaaniga see firma välja suretada ja BalticAir korralikuks monopoliks teha piirkonnas. Isegi suhtekorraldus on firmas nagu õpikust maha loetud - kui on mõni hea uudis olnud, siis on seda pomisenud pressiesindaja, kui aga totaalne ämber või nälgivad reisijad lennujaamas, siis astub alati lavale juht ja teatab, et kohe-kohe rendime Türgist mõne muldvana risu ja sõidame! Ühe juhi kes firmas midagi reaalselt arendada tahtis ma mäletan lasid vist üleöö lahti. Mitte ühtegi turundusvõtet oma firma maine halvendamiseks ei ole kasutamata jäätud. Ning olgem ausad - pingutused on vilja kandnud. Midagi halba oskab Eesti Õhust rääkida iga inimene, isegi need kes kunagi ei lenda. Küsige kellelt tahate, et kas Eesti Õhul on pidevalt hilineva lennuliini maine? Kas on kõige vanemad lennukid? Muidugi!

Kõige selle tõttu leian, et praegu on täiesti hilja SASile vastu hakata. Pressib välja küll, kuid tal on selleks ka võimalused olemas. SASile osaluse eest raha andmine on kõige jaburam. Normaalne oleks neile see osalus maha müüa, saaks mingigi raha. Niikuinii panevad firma kinni ja annavad kaubamärgi AirBalticule opereerida. Siiski on olemas ka piiiisikene šanss, et äkki hakkavadki arendama ja panustama ja meie värske Lennu nimeline jaam jääbki kaardile.

Igatahes kõige jaburam oleks SASile väljasuretatud firma eest raha anda ja ise proovida selles äris kunstlikku hingamist teha.

Kolmas meetod on vana hea meil Riigikogus ära proovitud juntimine, ehk mõttetu edasi jonnimine. Siis läheb firma lõpuks pankrotti ja SAS kontrollib ikkagi turgu, kuid selle vahega, et kõigil on tuju rikutud, riigi raha on kulunud ja meie kõigi maine veelgi madalam.

Neljapäev, 20. november 2008

Me marss ei peatu

Eile olin presidendiga veel kahekesi, kuid teadsin, et meie arvuline vähesus saab tasakaalustatud meie meelekindlusega ja meie selja taha asub lähiajal terve armee. Täna siis tuli Ansip.

Kolmapäev, 19. november 2008

Riigikogu palk nüüd veidi jahe

Arvate, et ma jäin Riigikogule alla ja palk külmus? Ei ole nii. See on vaid ennast nurka mänginud parteipoliitikute kompromiss. Olen veendunud, et see seadus ei jõustu. No eks saame siis näha mis president otsustab.

Nüüd on mu küsimused sellised:
- Kas need poliitikud, kes täna külmutamist toetavad, annetavad oma palga, kui seadus ei jõustu, ikkagi ära?
- Kas need poliitikud, kes täna kahepalgeliselt oma arvamust varjasid, loobuvad oma palgast abivajajate kasuks, kui president käsib neile suur palk siiski välja maksta?

Mina, kes ma täna ainsana vastu hääletasin, teen oma palgaga seda mis vajalikuks pean. On ikka mõus küll parteitu olla. Hääletad kuidas õigeks pead ja vaid muigad kui Gräzin jälle konjak näpus praalima tuleb oma põhimõttekindluse jutuga.

Riigikogu palga hääletamine

Woohoo! Täna otsustame nii, et palka me nüüd küll kärpima ei hakka! Elagu Reform!

No minu seisukoht on ilmselt ammu selge - kui on kokkulepe, et palk on niisugune, siis ei hakka me seda poolepealt ümber tegema, et nüüd on palk naasugune. Põhiseadus on täitmiseks.

Aga lõbus on vaadata hoopis meil siin seda showpoolt! Nimelt on ju terve trobikond poliitikuid praalinud valijate eest, et nemad on suuremad kui seadus ja kärbivad riigikogulaste palga ära niks-naks. Iga riigikogulane kes nii rääis usukus siiralt, et ega keegi teine küll nii ei tee ja vaevalt, et asi riigikogust läbi läheb. Kuni hiljuti - üllatus, üllatus - hakkas tunduma, et Riigikogus ei tulegi hääli kokku, et asi maha hääletada. Veidi vaadati siis teineteisele tõsiselt otsa kuni Reformierakond silmad maha lõi ning palgakärbetelt toe ära võttis. Et President olevat käskinud. No sama hästi võiks nad väita, et mina käskisin, kuna ka president viitas vaid Põhiseadusele. Lihtsalt mainis, et ta ei kuuluta ebaseaduslikku seadust välja. On ikka pisiasjades norija, eks?

Kallid valijad, ei jää te vaesemaks midagi. Kui meil kevadel palk ka tõuseb taas kenakesti, siis juba järgmisel korral kukume koos teiega.

Kolmapäev, 12. november 2008

Majanduskriis 2009, enne pidulikku avamist

Jutt käimasolevast majanduskriisist Eestis on veidi üle pingutatud. Tegelikult on majanduskriisini veel paar kuud aega, täna toimuvad vaid ettevalmistused.

Soros ütleb, et nii hullu majanduskriisi pole veel nähtud. Eestis koondab riik 4% töötajaid, töötuid tuleb juurde vaid ääri-veeri ning tuntud firmasid läheb pankrotti korra kuus, mitte korra päevas. Siin tunduvad infos nagu käärid olema... kus siis majanduskriis on?

Vastust teavad meil Toompeal pea kõik, samuti panganduse inimesed ja paljud ärimehed. Ma arvan, et teavad ka ajakirjanikud, kuid mingil põhjusel ei kirjuta sellest. Majanduskriisi hoitakse kunstlikult kinni! Tegemist on ilmselt ajaloo esimese kontrollitava majanduskriisiga, kus riigid ja finantssektor käsikäes võtavad omale aega, et kriisiks valmistuda.

Kinnisvara hind küll langeb, kuid mitte järsult, erilist müügisurvet ei ole. Pankadele kuuluvad vähekasutatud autod seisavad platsidel, nende hind pole eriti kukkunud. Kesklinna büroohooned küsivad endiselt 300 krooni ruutmeetrist ning üürijaid on. Ehitatakse juurdegi - detsembris valmivad äripinnad Marienthali Keskus, Rotermanni Keskus, siis see ümmargune seal Falcki maja kõrval jne. On ülioluline, et kõik majad valmiks veel selle aasta numbri sees. Ehitajad noogutavad ja rügavad, just nagu buumi ajal.

On kokku lepitud, et kriis algab neljapäeval, 1. jaanuaril 2008. Selleks ajaks olgu ettevalmistused tehtud ning alles siis võib reaalsel elul lina pealt tõmmata. Pankadel on vaja näidata oma aastatulemustes ilusamaid numbreid kui elu ning seetõttu ei hinnata oma bilansisolevad varasid alla turuhinna juurde vaid hoitakse turuhind kunstlikult kõrgel - las auto seisab platsil ja las inimene elab veel korteris, lisatagatisi küsime paari kuu pärast.

Samal ajal peavad ka riigid ette valmistama olukorra, et pankadele võlgu olevad firmad saaks maksimaalse osa oma võlast ära maksta. Enne, kui kriis pidulikult avatakse, peab Langil valmis olema koondamist lihtsustav seadus ning töötturgu ei tohi üle ujutada koondatavate riigiametnikega, et paanikat ei tekiks.

Kui seadused on valmis ja pankade aasta ärinumbrid on lukku löödud, siis võib kriis alata. Varad hinnatakse nende õige väärtuse juurde ja müüakse maha, jõuliselt. Algab kaupade hinnaralli allapoole, firmades tööjõukulud optimeeritakse, tarbimisjõud kukub. Kas riikide valuutad seisma jäävad on täna raske hinnata, kuid selge on see, et ka riigisektor alustab reaalsete koondamistega.

Et mida tegema peaks?

No kui te Riigikogus just ei istu, siis soovitan kokku hoida. Jäänud on ometi veel kaks kuud ja paljudel ka mingid jõulupreemiad! Ärge lööge raha läbi - ärge ostke jõuludeks mitte midagi ning loobuge välisreisist. Säästke ja pange raha kõrvale rasketeks aegadeks. Ärge muretsege, see raha ei pea pikalt kopitama.

Esmaspäev, 13. oktoober 2008

Bussijuhtide palgad tõusevad hiljem kui Riigikogu omad.

Gräzin ja Meie Mees arutasid TV3-s minu personaalküsimust, vana kamraad muidugi toetas mind, aga Riisalu muudkui edendas aga oma erakonna antud agendat, et mul ei olegi mingit uut hingamist ja et mu esinemised ei näita veel midagi. Muidugi ei näita! Ikka sisuline töö näitab, mida teen päevast päeva ja kogu aeg. See viimane esinemine oli mul lihtsalt kantud murest, et riigiröövel Sarapuu liiga ülbeks ei läheks, mitte sellest, et ennast näidata. Blogi jälgijad on ehk märganud, et me ei käi Arvoga koos luurel.

Mu mure on siiras. Kui riigikogu liikmele kuulub bussifirma ja siis ta karjub, et vireleb vaid paarikümnemiljonilises kasumis ning riik peaks aina juurde kandma talle ja nii lähebki, siis... no otse korruptsioon ei ole, aga... jube tühine tundub selle kõrval see sada tonni, mis härra järgmisel aastal riigikogus rohkem teenib.

Nagu ka mina! Ennustan, et järgmisel aastal saan ma rohkem palka, täpselt nagu plaanitud ja seda hoolimata sellest plärast, mis asja ümber käib. Ma ei hakka kellelegi valetama, et ma ei taha rohkem palka saada ja ma ise küll tahaks vähem saada, aga näe, president sunnib muudkui juurde krahmama. Kui ma oma palgaga rahul ei oleks, siis ma võiks selle ju annetada kuhugi, näiteks bussifirmade dotatsioonideks. Aga milleks selline silmakirjalikkus? Kas need meie valitute seast, kes sellist muljet püüavad jätta tõesti arvavad, et valijad õnge lähevad?

Esimene riigikogulane kes sellel teemal ei valeta kandku Sarapuule dotatsioonina kasvõi 1000 krooni ning näidaku mulle maksekorraldust! Siis kuulutan ta siin blogis ausaks.

Pakkumine ei kehti Sarapuule endale.

Teisipäev, 7. oktoober 2008

Jah, jõime!

Mu kabinetist astus läbi vana tuttav ja asetas lauale konjaki. Teatavasti meie puhvetis siin Riigikogu lossis alkoholi enam ei müüda ja nii peavadki kõik 101 püha meest kogu materjali ise majja sisse smuugeldama. Kui ma ütlen konjak, siis riigikogulase mõistes on see muidugi XO, kuna madalamat taset siin ei tunta. Ega keegi siis ise osta, meile ikka kingitakse vahel. Minule mitte nii tihti, aga läbiastuja oli hr Gräzin ja tema on võimuparteist.

Tegime kaks napsu riigi vabaduse terviseks ja meenutasime kurja sõnaga neid kes ei hooli meie riigikorra alustest ja Põhiseadusest.

Mina ei tea kas ta jõi pärast edasi või hakkas tal see vähene sarve (ikkagi ennelõuna, tühja kõhu peale) või tõesti läks see teema suurele mehele nii südamesse, aga veidi segane sai tema blogipost, kus ta meie arutatud temad kokku võttis. Andke meile andeks. Põhiseadusele sülitatakse liigagi tihti, selles olen ma hr teadlasega nõus.

Hiljem: EE selgitas välja, et süüdi oli rahvaasemiku liigsel üles erutamisel hoopis Erki Nool, mitte mina.

Esmaspäev, 29. september 2008

Miks parteid rahastamist varjavad?

Esimene põhjus on muidugi see, et siis saab toetuse vastu osutada korruptiivseid teeneid ja keegi ei saa tõestada, et vastavad otsused ja rahakanded kuidagi seotud on. Kuid peale selle on veel üks põhjus, mis on täiesti labane, madal ning ma oletan, et enamuse selliste peidetud toetamiste taga.

See on lihtlabane maksupettus!

Ettevõtjad tahavad parteisid toetada läbi firmade, et mitte maksta raha ettevõttest väljavõtmisel tulumaksu (ning sotsiaalmaksu)! Ettevõtjatest võin ma veel aru saada, eks nad otsivad pidevalt veidigi juriidiliselt vettpidavaid teid kuidas makse vähem maksta. Piinlik on aga poliitikute pärast, kes päeva ajal võitlevad riigieelarve täitmise eest ning öösel kohvikutes kirjutavad oma sihtasutuste nimel välja fiktiivseid reklaamiarveid.

Ei teagi kohe mida teha selles asjas. Oh, oleks Jõkski siin!

PS. Istun nüüd toas üksi, Enn Eesmaa kolis minema. Olgu tal hea minna, mina viha ei pea.

Laupäev, 27. september 2008

J. Vilmis sihtasutus toetas mind!

Olen Brüsseilst tagasi ja näe, vahepeal on kodumaal asunud võimsad skandaalid lehvima. Simmi teemale ei ole mul hetkel midagi lisada, ta pidi uurijatele ise kõike rääkima, aga minu endise kodupartei teemadel paar sõna oleks.

Äripäev avastas, et üllatus-üllatus, sihtasutuste kaudu toetavad firmad salaja parteisid. Farmaatisatehas ostis nimelt linnas ainuvõimu omavalt Keskerakonnalt positiivse otsuse, et võivad oma krundile pilvelõhkujaid ehitada küll. Maksid J. Vilmis sihtasutusele pool miljonit (mis kuulu järgi olevat päris kallis, selliseid otsuseid olevat Reiljani aegadel ka 300 000 eest saanud) ja linn muutiski oma otsuse. Ma ei hakka arutama abilinnapea Aasa kombel, et kas on võimalik, et linnavalitsus teeb seda mis ainuvõimu omav partei käseb, või on see täiesti võimatu. Küll aga tahaks ma selgitada siinkohal kuidas Vilmisi sihtasutusele raha kandmine on partei toetamine.

Nimelt on Kesknädal partei ajaleht ning selle trükkimine ning ülal pidamine ülisuur reklaamikulu. Kui keegi selle kinni maksab, siis on see partei toetamine. Kui see keegi selle eest täies mahus reklaami vastu saab, siis võiks veel veidigi mingist JOKK teemast rääkida, et äkki tal oligi mingi kaup müüa, mida tahtis just Keskerakonna valijatele reklaamida (Farmaatsiatehasel võib midagi sellist täitsa olla), aga antud juhul kanti lihtsalt pool miljonit partei promomise kulude katteks. Siiski saab iga mõtlev inimene aru, et Kesknädal on täies mahus parteiline reklaam ning lugejate ajupesu. Teistel parteidel on olemas samasuguseid lehti, kuid nad maksavad need ise kinni (st oma eelarvest, põhiliselt maksumaksja rahaga muidugi). Vilmsi sihtasutusele rah akandmine ON Keskerakonna toetamine. Miks Äripäev seda selget lauset oma lehes ei avaldanud, ma ei tea.

Nagu ikka ei saa seadusega Keskerakonna kraesse hakata, kuna juriidiliselt on suudetud Kesknädala ajaleht Keskerakonnast lahus hoida. Sama moodi ei suudetud ju tõestada, et K-Kohuke on Keskerakonna reklaam ja et Kruuda selle kuluga Keskerakonda toetas. Äripäevale võiks teha kummarduse, et esimest korda on nad suutnud midagi sellist faktilist välja koukida, kuid ma kahtlustan, et neile see info siiski tilgutati täispaketina ja nende enda uurimistööd on seal taga vähe. Loodan, et eksin selles.

Vilmis sihtasutus toetas muuseas hiljuti ka mind - kirjutas minust oma loos positiivse lause, et minu esinemist Riigikogus saatis aplaus. Tõsi, ülejäänu on ilmselt nende nägemus satiirilisest solvamisest, niiet ma neile selle eest midagi võlgu ei ole, kuid ühelauselise PR-i nad siiski tegid. Tasuta.

Kolmapäev, 10. september 2008

Endiselt asja sees

Olen juba mitu päeva lossis, aga alles nüüd saan blogisse kirjutama hakata, kuna paroolid olid suvega kaotsi läinud. Tegelikult muidugi ei olnud, olin nad ise sahtlisse pannud, kuid hetkeks suutsin juba blogiga hüvasti jätta mõttes. Vaatasin ka Ennu kahtlustavalt korraks, kuid süüdistama õnneks ei hakanud ja varsti leidsingi sahtlist õige paberi.

Keskerakond ei väsi mu promomisest ja tänud neile, iga artikkel tähendab valimistel mitut häält. Hoolimata, et ma olen lahkunud nende erakonnast juba iidamast ajast, pühendavad nad mulle oma ajalehes endiselt suuri pindu. Muidugi mitte koos kiitustega, kuid eks see olekski veidi palju soovida. Oma seisukohad ma ütlesin saalis puldist maha ja kordasin täna veel meediale üle. Ükskõik mis nad minu kohta ka ei kirjutaks, siiski peaks nüüd ka Kesknädala lugejatel selge olema, et sellest august lihtsalt (ja puhtalt) välja ei saa. Aga sellega on nagu tänaval asja sisse astumisega, ega kedagi teist peale enda süüdistada ei ole, tuleb jalge ette vaadata.

Veidi ka väiksematest teemadest kui riigijuhtimine - olen noort Jaak Jusket ammu mõttes kiitnud asjaliku linna tegevuste jälgimise eest, aga nüüd pean ma ka kirjalikult tal kätt suruma. Nimelt väga tasakaaluka seisukohavõtu eest mošee rajamise kohta Tallinnasse. Tegemist on väga valgustatud katoliiklasega (või vähemalt nii on mulle tema usust mulje jäänud). Kindlasti tuleb kuskilt nüüd rünnak, et poiss valmistub valimisteks ja püüab moslemite hääli. Kui peaks tulema, siis naerame siin blogis koos.

Esmaspäev, 4. august 2008

Kulka vs maailm

Maailmas on nii, et kui tahad midagi näha, siis pole vaja muud kui piisavalt kaua elada - varem või hiljem jääb soovitu silma. Piisas mul vaid üle seitsme aastakümne otsivalt ringi vaadata, kui leidsingi internetist Jürgen Ligi arvamuse, millega pea täies mahus nõus olen. Lugege ka. Soga on palju, igasugu veidraid sõnamänge jne, aga seal on sisu sees! Ärge ainult käega lööge kui kohe aru ei saa. Minge vajadusel lõigu algusesse ja proovige uuesti. Minul kulus ka palju kordi. Õnneks on lõpus kokkuvõte, seda saab keerulisemate kohtadega kõrvutada.

Igatahes asun selles kulka ja meedia sõjas pigem meedia poolele. Esiteks seetõttu, et nad esindavad suuresti tervet mõistust ning teiseks seetõttu, et nad ei lahmi. Justnimelt, lugesite õigesti! Süüdistatakse neid muidugi kõiges, aga tegelikult nad vaid tõid välja faktid ning küsisid kommentaare. Ei olnud kultuuriasjus pädevad ja küsisid valedelt inimestelt? Vastupidi! Majandusjakirjanik oli vägagi pädev just oma alal ja küsis just õigetelt inimestelt, kes paraku olid ehk veidi ebakompetentsed, kuid vast seetõttu andisid ka asjast sellise pildi, nagu tegelikult kulisside taga on.

Minu (loodetavasti mitte ajutine) lugupidamine, ajakirjanikud ja Jürgen Ligi!

Kolmapäev, 30. juuli 2008

Näitlejate majoneesireisid

Kuluhüvitiste teema on taas kuum. Kaudselt. Sest mis muud see "kulka" toetus turismiks on - mõeldud asja ette, kulutatud mõnulemiseks. See on täpselt sama lugu ju, mis meie, riigikogu liikmete tsekkidega. Kas majonees võib olla esinduskulu? Minu puhul oli, kuna serveerisin seda Hiina saadikule ja tema naisele Eesti rahvusliku köögi osana. Sama moodi võib ka kauge reis olla nii kultuurile vajalik kulu kui ka tavaosa perekond Kanguri pere-eelarvest.

Mäletan, et Elmo Nüganen käis enne tüki Ronk lavale toomist koos kogu trupiga Itaalias vaatamas Giorgio Strehleri lavastust. Suurepärane! Olen kindel, et rahva teatrielamus oli selle võrra kvaliteetsem, et näitlejad olid ise näinud kuidas commedia delll’arte täpselt käib. Oli etenduse plaan, leiti raha, viidi ellu!

Aga meil Riigikogus, kinos ja lavalaudadelgi on paraku ka teistsuguseid inimesi. Kurvastan koos meediaga, et kultuurivõimetu minister on lasknud sellel sinna areneda ning et Riigikogu esimehel ei käi saalist jõud piisavalt üle. Samas - ise me (rahvas meid, meie oma juhid) sellised valisime.

Laupäev, 19. juuli 2008

Tehke armastust, mitte sõda!

Veel enne suure suve algust arvasin, et riigikogu liige (kes ju suvel ei puhka) võiks töötada blogis. Minu ideest võeti kohe kinni, kuid konstruktiivse debati asemel algas jube lahmimine. Ei avaldata mitte oma arvamust vaid võisteldakse kes keda peenemalt ning sõnaosavamalt solvab. Jürgen Ligist ei ole mõtet rääkidagi, tema ongi selline, suudab ka suusõnal sappi pritsida, mitte ainult veebis. Aga teised! Saalis kui tallekesed, koridoris naeratavad teineteisele, suruvad kättki! Ja siis, üksi oma kodulehel, rõkkab õel naer ning kui piimakiri triikraua alt ilmuvad ilged sõnad.

Tuleb muidugi tunnistada, et meediale mölalõuad meeldivad. Kui midagi öelda ei ole, siis õige meediamees ei vaiki, vaid murrab ikka uudisruumi. Siiski püüan näidata head eeskuju ning siinkohal ei järgne ühtegi solvangut. Lähen teen parem päevaga midagi mõistlikku.

Reede, 11. juuli 2008

Hundisilmal seda va krõbisevat ikka jagub

Alles see oli kui Hr Savisaar informeeris avalikkust oma puhkuseplaanidest ning üle keskmise kelmikast kirjanduse valikust selleks perioodiks oma öökapil. Paljud naljahambad muidugi vangutasid pead ning ilkusid, et ei tea kas ka Vilja kaasa läheb - on ta ju ise ka tunnitsanud, et see kooselu on juba kitsaks jäänud. Aga vaata! Kohe järgnes pildiga tõestatud uudis, et mõlemat, hii härrat kui prouat on nähtud kodu lähedl valesti parkimas. Läheb põnevamaks, onju? Kaasas on raamat, naine ning sellega ei piirduta! Veel keegi kolmas, kes poes käib ja teenindab! Ilmselt siis autojuht või Hr Jõgeva. Kinky, nagu ameeriklased tavatsevad öelda!

Mis on võimsast elust veel puudu? Raha muidugi! Ma ei oleks seda posti hakanud kirjutama, kui täna poleks selgunud laekumised parteikassasse, miljonist kolmandik taas perre tõmmatud. Tulemas on ilus puhkus.

Tõsiselt rääkides aga tekkis mul aga mõte, et paljud inimesed ei oska üldse perspekiivi panna, et kui suur summa on 360 000 krooni parteikassas. Mina tean, et see on valimistevälisel ajal ning lisaks suvel päris suur summa, ehkki enne valimisi ei paistaks eriti kuidagi silma. Siiski ei ole ka mina jälginud kuidas üldised rahakogumise trendid on.

Postimees! Kelle asi on, Laanet andis 11365 krooni??? Kirjutage uudis perspektiiviga, koos graafikuga, et millised parteid ja kui palju on viimastel kuudel kogunud!!! Mis pressiteadete äratrükkimise komme see on! Kas teil on suvel toimetuses nii kiire, et ei ole mahti veidi töödki teha? See oleks ülevaatlik ja kena uudis, mida saaks avaldada igal kuul koos graafikuga, kui alguses veidi väljavõtteid teha. Võtke koguni ajalooga kuni pool aastat enne eelmiseid valimisi ja pange lehte. Ilmekas pilt saaks olema.

Lähen nüüd taas muru niitma. Kena suve teilegi, lugejad!

Esmaspäev, 7. juuli 2008

Täna sööme kommi ja homme sööme kommi

Kuna muru kasvab suvilas aeglaselt, siis on vahel mahti ka kirjutada. Oleks ainult millest kirjutada.

Ansip ei leia, et Riigikogu peaks hakkama vene piirileppe preambulat läbi vaatama. No seda on hea teada, kuid mingil juhul ei peaks arvama, et Ansip nüüd see otsustaja on, et mida Riigikogu arutab ja mida mitte. Meil on hetkel (mitte)puhkus ja kui vaja, siis koguneme erakorralisele ja arutame kasvõi Ansipi enda pädevust, peambulatest rääkimata.

Sisuliselt on see piirilepingule lisatud vidin muidugi nõme nipp, mida meiesugune riik võiks ninanipsuna mängida mõnele endast väiksemale riigile, kuid Venemaale oli solvang seda suurem. Tõsi, preambula ei muuda lepingu sisu, kuid seda tunnustades tunnustaks Venemaa üht-teist muud, mida tal ei olnud plaanis selle lepinguga tunnustada. See oleks nagu siis, kui lähed poest kommi ostma ja kui maius on kaalutud-pakitud teatab müüjatädi, et ainult lollid ostavad komme. Kommitehingut see ei puuduta, kuid kui sa nüüd raha ulatad, siis sa ikkagi kaudselt aktsepteerid, et oled loll või midagi. Piirilepingu puhul oli veel nii, et müüjatädi oli eelnevalt ligi 10 aastat luninud, et palun osta minult kommi, annan pooled kommid veel poolmuidu lisaks. Ainult osta!

No ja tegelikult oli ka kommiostja kviitungile juba allkirjagi ära pannud, kui müüjamutt suu lahti tegi...

Rohkem nagu polegi midagi Riigikogusse puutuvat kirjutada. Keskerakonna juhtkonna alkoholilembusest kirjutan siis, kui hakkab selguma, et Peeter Võsa täis peaga autoroolimise eest partei poolt karistada ei saagi. Muidu ikka otsustab sealne "au"kohus inimeste saatuse üle isegi siis kui nad juba organisatsioonist lahkunud on. Saame näha kas ja kuidas telemees selle mõõga eest pääseb.

Teisipäev, 1. juuli 2008

Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava 2008-2011, lühidalt

Valitus tegi nüüd kava, kus väidavad, et on 9 mõõdetavat punkti. "Mõõdetav" siiski ei tähenda, et nad seal midagi olulist ka mõõta kavatseks. Käisin kava kiirelt läbi, nagu ikka on soe õhk ja tegevused umbes pooleks. Tumedalt tõin välja punktid, mis ei ole tegevuses ja kvaliteedis mõõdetamatu plära, ehkki ei ole ka mingid eriti mõõdetavad majandusmeetmed. Loodan, et aitan selles segases kavas orienteeruda.

1. kava väljatöötmine
2. kava väljatöötamine
3.1 Kaubandustööstuskoda võiks teha midagi euroraha eest
3.2 EASi välisesinduses ettevõtjale töökoha (ekspordiinkubaatori) võimaluse pakkumine, mis sisaldaks nii töövahendeid, nõustamist ja mentorlust ning ligipääsu infomaterjalidele ja kontaktidele.
4.1 kavade koostamine
4.2 Maareservi seaduse muutmine võimaldamaks riigil rentida pikaajaliselt maad investoritele, kes soovivad teha olulist (alates kokku lepitud investeeringu mahust) investeeringut tootmisüksuse rajamiseks.
4.3 paindliku toetuste kombineerimise ja pakkumise võimaluse loomine
5. võrgustike arendamine ja toetamine
6. väikeettevõtlust vähem kontrollimine
7. ööseks tuled kustu valitsuse hoonetes (sic!) ja sellele tegevusele eesmärkide seadmine
8.1 Tallinna linnas lennujaama, reisirongiliiklust ja kohalikku ühistransporti (sh rööbastransporti) ühendava ühistranspordi keskuse rajamine (näiteks Ülemiste piirkonda).
8.2 arendamine ja kvaliteedi tõstmine
9.1. paindliku komponendi rakendamine kohanemise hõlbustamiseks
9.2 osakaalu suurendamine ilma vahenditeta
9.3 Tasemeõppe erisoodustusmaksust vabastamine.
9.4 täiendavate meetmete väljatöötamine
9.5 Ettevõtjate ettepanek: kõigile osalise õppemaksu kehtestamine
10 Ettevõtete kaasamine neid puudutavas õppetöö osas, praktika võimaldamine firmades
11 karjäärinõustamise rakendamine
12 See Reformi hull idee, mis Pentus üksvahe välja käis
13.1 Teatud ametigruppide rotatsiooni käivitamine
13.2 Töö- ja pereelu ühitamise soodustamiseks maksusoodustuste rakendamine nendele ettevõtetele, kus tagatakse väikelaste vanematele lapsehoiu teenus tööandja poolt (nt lastetuba ettevõtte ruumides jms).
13.3 Naiste tööhõive jätkuvaks tõstmiseks naiste (osalise) töötamise võimaldamine vanemahüvitise saamise perioodil hüvitise suuruses kaotamata.


Isegi tumendatult esitatu ei veena, et meil nüüd selle najal hakkaks majandus õitsema, kuid eks kava on alles algusjärgus, ehk mõtlevad omale veel midagi välja, et veidi oma olemasolu põhjendada. Kavas on ju palju kavasid välja töötada, ehk mõni neistki on asjalik.

PS. Ma ei usu, et isegi boldidest viiakse ellu punkte, mis ei oma rahakat huvigruppi või omavad ilmseid vastaseid - 8.1, 9.5, 13.3

Mäe otsas, muutusteta

Sain just e-maili, et miks ma nii vähe kirjutan. Asi selles, et püüan kajastada siin elu Riigikogus, seda inimestele veidigi lähemale tuua. Püüan anda õukonnaintriigidest ning mõnede sündmuste tagamaadest adekvaatsemat pilti, kui meedia ja parteilased seda teevad. Paraku ei juhtu suvel Riigikogus midagi ning nii peangi suve kulutama veidi igavamatele teemadele, näiteks Sarapuule ja muudele molkustele.

Näiteks kas teadsite, et Tamkivi umbusalduse üks põhjuseid oli see, et ta tahtis Sarapuule trahvi teha tema majalobudiku ikka veel ebaseadusliku püstiseismise eest? No mina ei tea, võib-olla ta tegigi trahvi, mul ei ole hetkel seda kuskilt välja uurida. Aga siin õukonnas võetakse selliseid asju isikliku solvanguna. 101 on kõik võrdsed vaid ametlikult. Tegelikult pead sa teadma kellele võid karistamatult trahvi teha ja kellele mitte.

Või siis Vilja, kes laenab raha eraisikutelt ja ei ütle kes andis. Ma tean Järvamaal ühte meest kes on poe kõrval kogu aeg purjus ja kui ta naine küsib, et kust raha said, kas varastasid, siis teatab mees, et ei, laenasin. Ja ei ütle kellelt laenas! Naisele jäävad omad kahtlused, küla sosistab, et midagi ei või laokile enam jätta, aga tõestada ei saa midagi. Ja äkki laenaski! Samas - see poe kõrval mees ei mõjuta kuidagi Eesti elu. Kui ta mõjutaks, siis ma arvan, et ta peaks nii naisele kui avalikkusele täpselt ütlema kes ja miks talle laenas.

Vilja õnneks muidugi lubas valiaega kohtudes neile personaalselt öelda.

Reede, 27. juuni 2008

Sarapuust kirjutamine on mulle puhkus

Mina niidan oma muru ise ja naudin seda. Minu noorusajal oli paljudes peredes kits, kes peale piima andmise ja murupinna mõnusalt sile hoidis. Keskerakond on aga kitsest hoopis kärneri teinud.

Muidugi on jutt jälle vanast kolleegist Arvo Sarapuust, kes on meil maaelu komisjoni liige. Nad peaks tegelema sellega, et keegi avaliku huvi vastaselt majalobudikke Satoili maa peal ei hoiaks. Aga näe, komisjoni liige käib pea püsti ja aina ülbitseb.

Kõik arvavad muidugi, et minu pahameele põhjuseks on tema pidevad kurjad teod minu isiku suhtes, aga tegelikult see nii ei ole. No võib-olla on ka, aga see ei puutu asjasse. Mind häirib hoopis uue musta augu tekkimine meie poliitikataevasse. See käis jube kähku. Astus minu toonasesse erakonda vaid mõni kuu enne valimisi ning pandi kohe nimekirjas vanadest liikmetest ettepoole nimekirjas ning nüüd istub, vihkab ja nõuab bussidotatsioonide tõstmist. Tal on jah ka bussifirma, naine ju Paide linnapea.

Sain nüüd ära öeldud. Ma kirjutan temast lähiajal veel, sest mul on peas tekkinud vandenõuteooria, et just tema oli ka keskkonnaministri ülepeakaela umbusaldamise taga, aga pean paari tegelase käest veel tausta uurima. See ei ole lihtne, kuna meil on maja täiesti tühi, ehkki puhkuseid ei pidanud ju olema.

Kolmapäev, 18. juuni 2008

Keegi ei kaitse mind oravate eest

Kesknoored kinkisid Riigikogu liikmetele vihmavarje, kaitseks oravate eest. Mina jäin ilma, ilmselt ainsa mittereformikana. No neil on muidugi see Toobali teooria, et ma olengi Reformist. Väga ebaviisakas neist muidugi, nii väiklane. Siret Kotka vaatas mind, kuid ei öelnud midagi. Siiski lugesin tema pilgust: "Blogi eest!".

Jaanipäevaeelne rahunemine saalis

Olen elus läbinud paar meediakoolitust ning veendunud, et poliitikule on halb kuulsus parem kui kuulsusetus. Seepärast ei saa ma kuidagi Rahvaliitu taas hukka mõista ning jälgin neid distantsilt vaikse kiitusega.

Kui eelmisel nädalal junditi kõik koos, siis näha oli sellest ainult Keskerakonna osa. Kõneles Seppik, otsustas Keskerakonna fraktsioon jne. Rahvaliidu magamata ööd jäid kõik meedias märkamata. Ehkki suht noored, et ole mu ees istujad enam kahekümnesed ning selline ohverdus oma magamisrütmis võib tervisele mõjuda veel terve järgmise nädala. Niisiis otsustas Rahvaliit ka oma meediakajastused sisse kasseerida ning tegid eila lõppu veel öö jagu oma juntimist. Täitsa iseenda oma!

Küll Seppik turtsus ja Kesk kiitis isegi palgajäätumised suure vihaga heaks. Aga päästa ei olnud enam midagi. Kajastused meedias olid juba alanud ning täna sai ka Rahvaliit relvad maha panna. Mis seal enam juntida, kui juba kirutavad, ehk nagu nad ise nimetavad, diskussioon on alanud. Au pressiesindaja Manuelale! Neiu on Rahvaliidus head tööd teinud.

Järgmistel valimistel võtan võib-olla ta oma tiimi. Kui ta tuleb, sest ilmselt läheb kaduva partei paremate pärlite peale kõva pakkumine enne valimisi lahti. Manuela, ma tean sa loed seda - minu assistendi töökoht (kui need Riigikokku luuakse) igatahes ootab sind.

Teisipäev, 17. juuni 2008

Riigikogust kirjutan kui on mida kirjutada

Riigikogus on olnud kiire päev, aga rahvast see vaevalt eriti huvitab, tavaline juntimine ja nädala lõpuks punased silmad. Seepärast ma ei peatu eelarvemängudel vaid lähen kohe asja juurde - minu üürnikud on taas fookuses. Nimetasin neid kuidas ma nimetasin, viga tuli ikka sisse kui teatasin, et v-sõna tähendab vallaslast. Loomulikult ma ei mõelnud üürnikele seda näkku öeldes, et nad on vallaslapsed. See oli lihtsalt tagantjärgi õelutsemine, kuna närv oli ikka väga püsti. No ja seal viga sisse tuligi. Tunnistan, et Riigikogu liige ei tohi rääkida mis esmalt pähe tuleb ja ega ma seda ka ülejäänud rahvale ei soovitaks. Te oleks pidanud nägema mis näoga Vilja mu põhjendusi kuulas kuni mul lõpuks sõnad takerduma hakkasid. Järsku sain ma aru kui palju on ruumis inimesi, kelle vanemad ja lapsed on teistes peredes ning et olin solvanud neid kõiki, ehkki tahtsin vaid põhjendada miks ma üürilisi verbaalselt tuuseldasin. Ütleme, et napilt ei tulnud kohtuasja, ühe mehe Vilja juba pani nii paika.

Aga selle üürnikepere teema on väga sarnane SMSlaenutemaatikale, mis hetkel aktuaalne, ainult üüril ei ole intressi. Selline teadlik tarbimine ja käegalöömine on aina kasvav. Karjun, et kiusatakse ja ühiskond asub minu poole. Probleemiks ei ole mitte ühiskonna heatahtlikus vaid võimetus hinnata, kas hädaline on tõesti puuetega laps, kes on helistanud kogemata Elioni tasulisele liinile, või kainelt arvestav inimene, kes erinevate tagasimakse lubadustega omale hüvesid kokku kühveldab. Ja nii tekibki see veider rindejoon teenuste pakkumise ja tarbimise vahel, kus alatuid on mõlemal poolel. Kergendusega lugesin ettevõtjate lehest, et Credit24 ei olegi SMS laen*, võtke inimesed seda siis julgesti ja makske üür ära!

Üleskutsega riigi võimsam poliitik soojale maale saata ma ei ühine, aga hr Jaan Õmblus võiks küll veidi viidatud sihtkohtades reisida ning näha mis juhtub, kui majandusseaduseid nii nagu advokaat riigiseaduseid väänama hakata.

* - tegelikult on infoprotokolli järgi laenude rühmitamine... värdjalik no ei tule head sõna keelele.

Esmaspäev, 16. juuni 2008

Jäljed lumel või kõvakettal

Rahvaliidukatest on saanud peamised arupärijad, ka tänane tööpäev tundub nende soolona. Siiski on nad imelikud küsimused enda jälitamise kohta tahaplaanile surunud ning tänast uurimist Järvamaa koolide kohta võiks nimetada lausa asjalikuks. Või siis see ainult tundub mulle, kuna see on ka minu piirkond. Aga no kaua sa küsid enda jälitajatelt, et kas nad parasjagu jälitavad ning mis vastust peale "ei" saabki nii küsides oodata?

Veidral kombel on nüüd, kui Rahvaliit on läinud uute kontide kallale, selgumas, et paljud nende vanad hädaldamised ei olnudki päris tühja koha pealt. Nimelt ei oska mobiilifirmad öelda, et kuhu kadusid pealtkuulatud kõnede logifailid.

Ma olen paranoiline inimene. Ei peaks mulle seda ette heitma, kuna elatud elu ei ole mulle andnud ühtegi tagasilööki selle tõttu, et ma ei uskunud kogu aja mis mulle räägiti. Mina ei usu, et juhusejumal on kolmekordselt pime ja kustutas logifailid kogemata kõigi kolme operaatori serveritest. Ja ärge hakakegi peale jutuga, et mis see vanamees logifailidest teab! Mu oma poiss töötab Tallinnas IT miljonärina ja tehnikast teadsin palju juba vene ajal, kui teda kasvatasin. Logifailid ei kustu ise.

Riigikogu kohvikus kuulsin kunagi kui Rahumägi praalis, et tema rusika löögitugevus on umbes poolteist tonni. Kui kõva mees peab olema, et nüüd nende logifailide asjus kord majja lüüa? Nii tema kui kapo teatavad kordamööda, et ebaseaduslik jälitustegevus on välistatud. Kas mehed ei võiks seda juttu ajada kuidagi usutavamalt, näiteks KOOS logifailidga?

Reede, 13. juuni 2008

Riigikogus on reeded vabad - nalja jaoks

Uskumatult lõbus keskustelu on alanud Eesti blogides ja meedias minu isiku üle. Ilma mingi reaalse aluseta väidetakse, et ma olen Reformierakonnast. No kuulge! Õnneks, siiski, tunnistatakse, et ma olen Riigikogu liige. Samuti on näiteks vana sõber Toobal kindel, et ma ei ole Keskerakonnast. No kuulge, vähemalt neid kahte fakti ma ju kogu aeg rõhutangi. Toobal ise oli mu lahkumisavalduse rahuldamise juures, mis tal viga teada, et ma ei ole Keskerakonnast.

Lenk väidab, et pole võltsitud. Tuleb ikka klassijuhatajale helistada.

Muuseas mul on Keskerakonnaga siiski rahu. Seppik helistas enne ja ma seletasin talle kogu asja ära, et ma ei kavatse astuda Reformierakonda, et ma ei tule tagasi nende juurde kuni Arvo Sarapuu neil lõunapoolse Eesti kuningas on ja lähtuvalt eelnevast ma siiski kavatsen säilitada sõnavabaduse, mitte ei jää kohe vait kui Vilja või Ain kulmu kergitavad. Toobal las lahmib, noorel poisil ikka vaja pilti pääseda, aga vanemate meestega ma arvan, et me mõistame teineteist.

Allkiri, mida ei julge keegi võltsida

Töönädal läbi ja tsirkust kui palju! Allkirja teema läks meedias kenasti kuumaks, kuid seal on veel üks aspekt, mis enamusel märkamata jäi - nimelt kes on sootumaks puudu?!

Muidugi proua Savisaar, kes suundus silmailu nautima. Nimelt on Vilja vahepeal saanud Võrkpalliliidu presidendiks ja nüüd on ta trimmis poistega terve selle nädala metsa all veetnud, samal ajal kui erakonnakaaslastel Riigikogus ei ole aega unise peaga isegi sihtida ja saalis tulistatakse puusalt. Meil oli argine infotund ning Viljal hetked noorte atleetidega mida ta ilmselt sooviks maalida.

Kui nüüd keegi arvab, et ta selle puhkuse ajaks oma palga riigikogus peatas või midagi, siis arvake uuesti. Ma ei imestaks kui ta selle hoopis lähetusena vormistas ja päevaraha kasseerib.

PS. Aktuaalseks on muutunud autentsuse teema ja kuulujuttudel on põhi all: müügile paisatud "Jaani majoneesiga" ei ole mul mitte midagi pistmist. Tunnistan, mul oli see idee mõttes järgmiste valimiste ajaks, aga tegelikust tootest olen vaid kolleegidelt kuulnud, kui kellelgi on mõni internetilink sellele tootele, siis palun saatke mullegi.

Neljapäev, 12. juuni 2008

Keskerakond võltsis allkirja!

No mitte hullusti ega kellegi olulise inimese oma. Lihtsalt Heimar Lenki allkirja pani eile umbusaldusavaldusele keegi teine, mitte tema ise. Ta pani ise ka ja sellest siis see kära tekkiski. Ilmselt oli Lenk kuskil maja peal ja arvati et ta ei jõua ülepeakalea pähe karanud umbusaldusavaldusele ise kätt alla panna ning no mis see siis Riigikogu liikme allkirja võltsimine ikka ära ei ole. Kes oskab? Sina Tuus?
Siin on näha mõlemad allkirjad mis eile umbusaldusel olid numbrite 14 ja 34 all. Iga lapsevanem kelle laps on juba algkooli läbinud naerab nii algelise võltsingu peale ja helistab klassijuhatajale. Vaadake kasvõi eesnime H, m ja r tähti. Need allkirjad ei ole sama inimese kirjutatud. Kes võis seda teha? Ma oletan et Lengi õde, tema allkiri oli kõige sarnasem nr 14 Heimari omale. Nr 34 Heimar tundub originaalim. Siin ka Tuusa oma allkiri võrdluseks.On ju sarnane? Lõpetuseks kogu allkirjade leht, kus on näha kes need olid, kes ülepeakaela allkirjastasid suvalisi pabereid, et ilma erilise põhjuseta ning lootuseta õnnestumisele püüda maha võtta keskkonnaminister. No igatahes meediasse pääsesid ja näed, edukalt ka minu blogisse.

Küll on värske olla

Kõnnin, naudin aknast langevaid päikesekiiri ja punaste silmadega kolleege, kes on üksteist öö läbi juntinud. Show kestab.

Ma ei ole kunagi aru saanud miks nad seda teevad. Miks võib häälteenamusega teerull otsustada kogu riigi saatuse üle, kuid tal puudub õigus otsustada, et läheme koju. Kesk ja Rahvaliit võivad siin urgitseda veel pikalt ning selle eest makstakse neile kõigile veel palka. Ja mitte ainult - kohal on ka kogu selle "õukonna" teenindav personal koos öise topeltpalga ja paha tujuga. Milleks? Ma ei ole vist ainus, kel selline küsimus vahel pähe tuleb.

Kolmapäev, 11. juuni 2008

Tsirkus tänaseks läbi

Jõudsin koju ning tellisin pitsat. Toodi kena ja suur ning ma nihutasin salaamid silmadeks ning tippisin oliivid suuks ritta - mul on tava süüa Savisaare näoga pitsat. Teised riigikogu liikmed istuvad hetkel Riigikogu saalis ja juntivad üksteist igatpidi. Ega nad enne poolt ööd koju saa. Mina töötan siis blogiga ning muigan neile mõeldes niisama.

Olen ennast ikka viimasel ajal kuulsaks inimeseks pidanud, kuid Postimehe noor ajakirjanik Sulbi mind veel ei tea. Nimelt arvab poiss, et olen ikka veel Keskerakonna liige. No juhtub, viskan talle pärast e-maili. Mu jutu mõte oli seal hoopis, et umbusaldusi tuleks ikka veidi ette ka valmistada, mitte esimene majas eksinud roheline paberitega lavale saata. Mõni ime, et nõukogude aegne inimene, kes harjunud igale poole allkirju laduma, paneb kiirustades oma pookstavid mitu korda igale lehele mis silme ette antakse.

Hääletan Lissaboni poolt!

Euroskepsisel ja määramatuse toetamisel on vahe. Eesti on Liidu liige, kuid mida ei ole, on tugev Liit. Ma ei kujuta ette, kuidas suudaks transatlantilist koostööd teha taoline kogum purelevaid poliitilisi üksuseid, nagu täna on meie Euroopa Liit. Jah, muidugi loobub Eesti ühise ürituse nimel asjast või teisest, kuid paraku on see ainus võimalus seista sirgelt meie aina väiksemaks muutuva planeedi pinnal. Niiet minu käsi vajutab poolt.

Mis Marrandi teha kavatseb, seda siit ei paista. Keskerakonnal on fookuses hoopis eelarvega juntimine, märkasin, et mitmetel on magamiskotid ja külmarohi kaasas. Rohkem ma siin Riigikogus isegi ei tea, kes võiks tahta Lissaboni lepet põhja lasta. Ilmselt siis saabub tegelik tulemus hoopis homme Iiirimaal.

Teisipäev, 10. juuni 2008

Haigete surm kokku lepitud?

Veider... eile tuli Pentus oma kohutavalt jabura jutuga ja täna pole keegi koalitsioonist ühtegi piiksu selles asjus teinud! Alles nüüd ütleb Keskerakond midagi, aga mitte läbi suu vaid juhuslikult valitud kehaavause kaudu ehk täiesti suvalise kolmanda ešeloni mehe jutuna!

Kas midagi on selles asjus juba kokku lepitud? Mina ju midagi ei kuule enam peale selle mis rahvaliidukad sosistavad.

Väike põhjendus sellele võib olla, et tähtsatel ninadel ei sobi vastata kui Reformierakonna naine räägib. No aga ikkagi, ka koalitsioonipartneritel on ometi inimesi kes võiks midagi öelda! Noorteroganisatsioonid ju rahvast pungil, Riigikogu toad nõunikest pungil. Aga ei, meil on saalis ainult raske igapäevatöö, täna näiteks siis Eesti ning Bosnia ja Hertsegoviina parlamendirühma moodustamine. Ei ole vist vaja lisada, et saime edukalt hakkama.

Esmaspäev, 9. juuni 2008

Et suvi ei läheks luhta: automaatpoliitika

Reformierakonnas ei ole naised au sees. Neil lastakse pidevalt teha musta tööd. Vaadatakse välja mitte kõige nutikamad isendid ja siis antakse päevakäsud - pesta kontoris nõusid, tolmu pühkida, sotsiaalminister olla jne. Ja kui mõnel härral tuleb eriti jabur idee, siis taas saadetakse eesliinile vähemväärtuslikud neiud, kes peavad selle udru-mudru ette kandma. Mina ei usu, et Pentus jutu ise välja mõtles. Olen temaga elus vestelnud ja ka tema paljudest ettekannetest on kumanud läbi mõistlik inimene.

Eestis sotsiaalsüsteem põhineb solidaarsusel. Kõik maksavad ja ravitakse neid kellel häda on. Tulla välja ideega, et rikkad ei peaks nii palju maksma on jabur ja samas ka mitmekihiline. Esiteks muidugi see mis ma avalõigus mainisin. Solgutatakse naisi. Raske nädalavahetus seljataga, saadab tööle tulnud fraktsioonijuht või keegi vaese Pentuse maailmale kadu kuulutama. Teine tasand on see, et isegi sotsiaalministrit ei kuulata ära enne seda plähmerdamist. Muidugi on võimalus, et temalt küsiti, kuid ma ei usu, see peaks ikka poolearuline sotsiaalminister olema, kes selle ideega kaasa läheb. Samas - Reformi personalitöö on... hõre.

Igatahes on keset kena esmaspäeva tööle tuldud, tüdrukule hullud ideed pähe pandud ja asi veereb. Poliitikud külitavad diivanis, luristavad mullivett ja poliitika teeb ennast ise. Meedia korjab uudise, spekuleerib sisevastuolusid, opositsioon huilgab, mõni koalitsioonipartner ähvardab lahkuda jne. Tsirkust nädalateks. Ja kuidas kõik see raske poliitiline töö ära tehti? Lihtsalt öeldi, et Pentus, mine räägi mingit absurdi, oskad küll, ütle, et kaotame maksud ära või midagi sellist. Ja enne too veel üks klaas vett.

Esimees on uus... septembrikuus?

Ma ikka ei saa sellest Rahvaliidu teemast üle, aga no mis sa ära teed, kui nad mul pidevalt silma all istuvad. Kui arvate, et ma kuuldeulatusest väljas olen, siis arvake uuesti.

Igatahes on meestel uus nali ringi liikumas. Nimelt on nad väga rahul fraktsiooni lihtliikme Marrandi hea tööga minu peletamisel, mis tõstis erakonna pea olematu populaarsuse raketina lausa 0,2% peale. 1 pingivahe = 0,2%, valimiskünnis on 5%. Kõik järgmisesse Riigikogusse saamise probleemid lahendaks minu liigutamine Rahvaliidust 25 pingivahet eemale. Muidugi tuleks selleks pinke juurde tuua ja Lossi planeeringut muuta.

A tõsisemate juttude ajal arutavad mehed, et kes uueks erakonna juhiks saab. Marrandit ei pidavat enam kauaks eesotsas olema. Minul on sellest muidugi kahju, kuna selle poisiga on siin vahva vahel norida. Samas - ei tea kelle nad siis asemele panevad. Tuiksoo oleks väärikas oma kena autoga. Vuraks ringi ja pakuks valijatele kommi. Ilmselt tema saabki, kuna ma ei usu, et vanad vennaksed taas võimu haarata tahaksid. St võimu on neil tänagi piisavalt ja keegi ei narri igapäevaselt. Ja seda noort poissi nad ikka erakonna ette ei pane, ma arvan.

Neljapäev, 5. juuni 2008

Ennule nalja

Täna hommikul kui kell 9 Riigikokku jõudsin, istus Enn Eesmaa oma laua taga ja põrnitses. Meil on nimelt kabinet kahepeale, seal ju ei filmita ja keegi ei karda, et maine lahtub või midagi. "Jaan, mis sul selle blogiga on?" uuris ta esimese asjana peale teretamist. "Midagi ei ole, mina ei tea sellest midagi," vastasin. Ta ilmselt siiski ei jäänud uskuma, sest kui ma hiljem peale istungit kabinetis ühte e-maili kirjutasin, siis muutus Enn järsku hajameelseks, vaatas lakke, aknast välja, jalutas toa teise otsa ning püüdis siis justkui juhuslikult mu selja taha imbuda.

Kiusasin edasi. Pomisesin oma ette: "Niih, seiv, pabliš," ja keerasin ekraani rohkem enda poole. Las praevad, heh.

Eks neil seal Keskerakonnas on nüüd suur põnevus lahti, et mis selle Kundla asjaga on. Küllap kutsuti ka Enn vaibale, et olgu välja nuhitud, mis vanamees teeb. Ma juba kujutan ette mis näoga Vilja tema peale karjus. Ajakirjanikud ei ole seda nägu kunagi näinud, mina aga küll. Ta tegelikult ei karju, lihtsalt räägib daami kohta kole kõvasti ja väga jäiselt. Neil hetkedel ta ilmselt hetkeks unustab, et tema ametlik abikaasa ja endine elukaaslane on veel elus ja partei ei kuulu sugugi veel talle. Kindlasti oli ka Arvo Sarapuu seal kõrval, kui peamine asjast huvitatu ning ässitaja, talle juba "ei" ei öelda. Eks tal kõigi kamraadide kohta ming toimik või laimunipp varuks, mitte tõsine, aga piisav, et lastakse tal toimetada. Oma piirkonnast sai ta hääli ka nii palju kui Esimehele lubas, niiet kõik on korras. Eks nad siis kahetsevad, kui ühel päeval Peetruse ees selgub, et Sarapuu tundmine kvalifitseerub palju suurema patuna kui... no ma ei tea... vale sõnavara.

Tegelikult muidugi üleeelmist mõtet edasi mõeldes ei ole Vilja üldse Keskerakonna pärijate nimekirjas, Seppik võtab selle kamba omale ja ma ütlen, et ta ei saa karjatamisega üldse halvemini hakkama kui Esimees. Raudne haare ei lõdvene siis ühti, pigem vastupidi. Mul on hea meel, et tulema sain.

Kolmapäev, 4. juuni 2008

Oinastel võiks märgid olla

Meenutasin täna saalis nõukogudeaegset oinamärki ja püüdsin Ken-Marti Vaheri käest teada saada, et ehk tasuks see taas kasutusele võtta ja kas ta ehk teab kuidas toona tulemused olid. Vahel kipun meie kogus unustama vanusevahesid ja pöördun inimeste poole nagu endavanuste poole. Kuidas ta oleks võinudki nõukogude aega mäletada?

Igatahes andsin neile teema ette, ehk võtavad töösse. Ilus oleks linnas vaadata, et näiteks ühel päeval on autonumber 666BAD ja päev hiljem 0666BA. Kohe mõistad juhi tausta paremini kui ta invakohal pargib.

On muidugi vist palju loota, et kõhna poisi kohta raskete jalgadega Ken-Marti seda märki ka kihutajate karistamisel nõudma hakkaks. Nendest kommentaaridest mis siis saalist tuleks saaks saate Pehmeid ja Karvaseid, ainult päris osatäitjatega.

Meedial muudkui teemasid vaja

Uskumatu, kuidas ajakirjanikud kohe kõike teada tahavad ja midagi ei usu. Niikui saan blogisse paar postitust teha, kohe helistavad, et kas see olen ikka mina. Ja kohe kõik korraga. Keegi oli lausa nii segi, et oli helistanud Keskerakonna kontorisse ja sealt uurinud, kas tegemist ei ole mitte Jaan Kundla tagasimeelitamise kampaaniaga!!! No eks nad sealt kontorist muidugi kohe helistasid mulle. Muidu koridoris ei tereta, aga kui vaja teada kas ma tõesti olen suuteline blogi kirjutama, siis kohe telefon pihku.

Muidugi eitasin kõike. Mina ei kirjuta mingit blogi. Heh, heh.

Muuseas, ega kõik Keskerakonnast mind niiväga vihkagi, seal parteis on igasugu fruktidega lepitud. Tallinna linnapea sõbr ma ei ole, aga otsest vihkamist ma ei ole temas ka märganud. Ainult Arvo Sarapuu juhib minuvastast ristikäiku, kuna kui ma riigikogust lahkuksin, siis saaks kohevarsti tema naine sisse. Peres ikka raha vaja, suurepäraselt sobiks kogu perega Toompeale kolida. Aga ma veel ei lähe kuhugi. Üürnike ees vabandasin, Marrandi aitasin ka meediasse ja istusin Rahvaliidust eemale, rahvale tasun vaikselt suvel tööga. Sarapuu pere peab osa kulusid veel Paide linna kraes hoidma ja küllusliku kooseluga valimisteni ootama. Või kuni Statoil nutab ja maksab.

Riigikogulane töötab ka blogides

Teatavasti ei puhka Riigikogu suvel ja peab puhkamata rügama kuni valimisteni. Mina seda ei karda, olen harjunud töötama, aga mul on mure Riigikogu nooremate liikmete pärast, mõnel alles kasvav organism, puhkuseta elu võib ennast hiljem kätte maksta. Ei oleks mõtet oma organismi nii koormata enne, kui lapsed tehtud, pere loodud ja vanus juba nii kõrge, et on isegi kogemusi jagada.

Muidugi väidavad paljud, et riigikogulase töö on nii põnev, et selle kõrval ei ole vajagi puhata. Mina arvan, et see vastab tõele vaid esmapilgul. Muidugi on neid, kes nii oskavad sättida, näiteks meie jõmmikütt Sven Sester leiab kindlasti rannas skuutritel silma peal hoides hetke ka silma looja lasta ja Vilja Savisaar käib oma uut Põhja-Tallinna kuurortit üle vaadates ise samuti ujumas. Siiski on need vaid mõned näited. Reaalselt on iga töö teatava stressiga ning kui tahad tervet mõistust säilitada siinse ameti lõpuks, siis ei piisa sellest, et istud saalis minust eemale. Peab jääma ka hetki enda tarvis.

Muidugi on ka neid, kes ikka puhkavad nimetades seda tööks. No jutuga, et selleks et head seadusloomet teha pean rekreatiivselt mõtisklema ning parimad juriidilised nüansid selguvad, kui maal oma talu aknalauda hööveldan. Eks neidki on meil siin Toompeal vast 30-40, ma arvan.

Aga mina otsustasin vähemalt osa aega panna blogimisse, sest oma mõtete avaldamine on igal juhul riigikogulase ülesanne, ehkki mul on seda seni tihti keelatud teha. Siiski ma ei saa keelajaid süüdistada, ise oleksin pidanud sirgema seljaga käima. Edaspidi lihtsalt ei tee välja igasugu saiadest ja sepikutest. Niisiis edasi positiivselt ja kerge kuraasiga!

Teisipäev, 3. juuni 2008

M-sõna, mis see oligi?

Olen tagasi välismaalt ja istun siin Riigikogus täiesti omaette, kahjustamata kuidagi ühtegi tavalist Rahvaliitlast ega Jaanus Marrandit. Ei teagi kuidas see poiss nüüd nii hukka läks. Elu pole olnud tal lihtne, veel hiljuti oli ta suure Keskerakonna Järvamaa projektijuht, temast sõltus terve piirkond, tänaseks on ta langenud platsilt jalad ees lahkuva erakonna liidriks, kellest ei sõltu midagi ja kelle ainus viis meediasse pääseda on solvata vanainimesi. “Lapsik” olevat oma erakonna juhi kohta tegelased ise arvanud, aga mis tal ka üle jäi, poliitik peab vahel meedias olema.

Oh, ma võin istuda saalis kus iganes. Arvutiga internetti ligipääs on olemas, ma võin ka mõnes kohvikus päikese käes istuda, minu teod ei karda päevavalgust, aga Marrandi peab ilmselt pidevalt Estri autosse pugema.

Kommenteerides muidugi Rahvaliidu peamist süüdistust minu vastu, et ma rikun nende... mis see oligi? Näed ei mäleta. Mingi M-tähega asi. Pean üle vaatama paberitest, kogu aeg tahab tulla keelele sõna “maine”, aga see pidi ikka olema midagi nendega seotut.

Pildil: edutu Keskerakonna projektijuht kalev.ee veebist
WHubsBbgaM

Kolmapäev, 21. mai 2008

Nii, valmis.

Blog on põnev asi. Ei tundu ka liiga keeruline. Kui kõik noored (olen ise meie riigi juhtidest vanim) juba kasutavad, siis ei saa ka mina maha jääda. Sõidan homme Portugali, aga kui tagasi tulen, siis kirjutan mis ma arvan.