Neljapäev, 11. detsember 2008

Ettepanekud majanduse päästmiseks: sahmiks õige niisama?

Juba küsitakse, et miks ma ainult kritiseerin, miks ei paku välja lahendusi. No ma proovin nõu anda. Aeg on paras, esimene riigieelarve on vastu võetud ning paranduseelarved on juba töös.

Eesti majanduses on häda majas, kuid me ei ole üksi. Me oleme osa suurest Euroopa majanduse vereringest ning häda on igal pool. Meie poliitika ülesanne ei ole mitte keerata vastuvoolu ning ujuda helge õnne poole oaasina Euroopas vaid saada hakkama suures pildis nii, et me ka viie aasta pärast riigina olemas oleksime, võimalusel ehk isegi heal järjel koos teiste E-liidu riikidega.

On kena pärnukandi ütlemine, et kui metsas näljane karu ründab, siis sa ei pea jooksma kiiremini kui karu, sa pead lihtsalt jooksma kiiremini kui su sõber. Samasugune positsioon peaks olema ka meie majanduspoliitikas. Oleme väike riik ning suudame reageerida palju kiiremini kui võimsad EU üksused Saksamaa või UK. Meil on kolm ülihead stardipositsiooni finantskriisis: 1) meil ei ole oma pangandust; 2) meil on ülinõrgad ametiühingud ja 3) meil ei ole suurfirmasid, kelle koondamistega terved regioonid välja surevad. Jah, meil on kohati risk, et paarsada siin-seal jäävad tööta, kuid ei midagi sellist mida riigi sotsiaalpool tegelikult kanda ei jõuaks. Kolmanda punkti võtmes on rahvastiku vananemine palju muret tekitavam käesolev küsimus kui hetkeline finkriis.

Niisiis selle info pealt peabki tegema otsused. Esimene on, et ärme rapsi, vaatame kui kiiresti siis sõbrad jooksevad. Meil juba on hea maksusüsteem, niiet me ei pea viskuma seda muutma, koormust ei alandama ega suurendama. Meil on kohti kust kokku hoida, niiet me ei pea viskuma ka maailmast raha laenama. Ma usun, et laenamisjutu puhujad suudame siin Riigikogus lämmatada, kui vaja, siis siis uue valitsuse moodustamise hinnaga.

Muidugi võib minna ka teist pidi - ahnus saab võidu ja laenud võetakse ning kanditakse kuhu vaja. Politsei hoiatab, et languse ajal korruptsioon suureneb. Naaberriigi pangad on meie rahva juba täis laenanud, nüüd pakutakse, et riigike, võta sina ka ja anna see meile finantssektori ja pankade päästmise nime all kohe tagasi. Paljudel on ikka jube kihelus selle raha järele, siis ju ei peaks ministeeriumites ka eriti kokku hoidma ja enne valimisi oluliste sektorite eelarveid rüüstama. Palugem meile meelekindlust.

Peamine asi, mida võiks hetkel juba ära tehtud tegudest (kriisi ajal, mitte selle tekitamisel) valitsusele ette heita, ongi see tsirkus ja pläramine. Valetatakse nii hullusti, et keegi isegi ei pahanda enam, kui pressiteadete kaupa mingit vahtu Toompealt alla voolab. Rahvas ei ole ju nii rumal, et rahulikult rääkida ei võiks. No nagu see laenuga hirmutamine on, et võiks üldise maailmakampaaniaga kaasa minna, mõned või kümme miljardit võtta ja siis need kuidagi kohapeal laiali jagada.

Teine asi on, et see Langi... ah ma ei pidanud ju siin kritiseerima vaid pidin lahendusi pakkuma.

Just hetkel tuligi hea mõte. Valitsuskriis! Või isegi erakorralised valimised, kui algaval aastal veel olemasolevatest kahtedest väheks jääb! Siis oleks meil poliitikutel käed tegemist täis ning ohtlikke otsuseid ei saaks keegi enne vastu võtta, kui majanduskriis juba aasta pärast lahenema hakkab. On ju loogiline? Kui täna on kõik hästi (süsteemiliselt, mitte rahaliselt) siis on ainus võimalus poliitikute näpud töötavast asjast eemal hoida, kui neile tegevust anda. Ja ainus asi mida me peale seadustega susserdamise tõeliselt valdame on üksteise avalikkuse ees tümitamine, mille õilsaim teostusavaldus ongi valimised.

Ja uskuge - kui nüüd algavatel segastel aegadel suurriigid visklevad ja veidraid populistlikke otsuseid teevad, siis võib paindlikust Eestist varsti rahu oaas saada, kus on soodsad maksud, ilus loodus, töötud kogenud programmeerijad ja taas odavad hinnad - puhkuseks ning investeeringuteks parim.

Kohe kahju, et ma ise mõnes parteis ei ole, saaks plaanid veerema lükata.

Kolmapäev, 10. detsember 2008

Majanduskriis 2009, peale avamist

Kirjutasin majanduskriisist juba varem, kuid üleeile kuulutas president selle ka välja. Pasilk aeg on teha vahekokkuvõtteid.

Üldiselt on kõik nagu ma kirjeldasin, mängitakse, et hinnad on nagu on, tehakse vaid allahindluseid. Kaubanduskeskustes seal kohati 20-30%. Lang on pankade tellimusel seaduse valmis saanud ja see võetakse kohe vastu.

Mulle tundub, et nagu ikka, ma ei eksi. Asi on kontrolli all, otsused tehakse rootsis. Tähelepanu pälvis ÄP lugu Swedbänki käitumisest omale kuulva kinnisvaraga. Loost jäi mulle mulje, et ajakirjanik ei saanud aru mis toimub, aga ei tihanud küsida ka - suured härrad kõik ütlevad, et nii tehaksegi... ilmselt siis tehaksegi. Lori puha!

Kui Swedbänk tahab oma hapude laenude kantimisega tütarfirmasse suurendada läbipaistvust ning vältida hindade järsku kukkumist kinnisvaraturul siis... ma ei oska isegi küsida midagi selle jabura väite kohta. Kui uue juriidilise kehandi loomine suurendab läbipaistvust, siis miks nad neid juba rohkem ei tee? Tegelikult on asi nii, et tütarfirma kaudu saab hinnad kinnisvaraturul lüüa sinna kus nad olema peavad, kuid panga majandusnäitajad püsivad sellest hoolimata (ja läipaistmatult) mõnda aega normaalsed. Kõik majad ja korterid on OÜ sees ja OÜ maksab nende eest raha pangale neid otsast müües. Ei paista, et mis hinnaga ja kui palju müüakse ning kuni raha panka laekub ei pea paanikat tegema. Kui tagatised müüdud saavad, siis läheb OÜ muidugi pankrotti, kuid see ei pruugi panga veel järgmise aasta bilansis avalduda. Muidugi on tegemist minu paranoiaga, kuid see jutt mis pangad räägivad on ikka veel imelikum. "Soomes ka tehti"... häh.

Vahepeal käis Ansip veel meil Riigikogus oma riigist rääkimas, aga tema kõnest ei oska nagu midagi välja tuua. Neil seal Marsil on kõik endiselt enam-vähem, protsent sinna-tänna, kadedaks teeb.

--
Samal teemal: Majanduskriis 2009, enne pidulikku avamist

Teisipäev, 2. detsember 2008

Tegevus kui eesmärk

Riigikogu võttis palgakülmutamise uuesti vastu. Nüüd läheb asi ilmselt kohtusse ja kohus tühistab selle taas. Raskel ajal ongi see riigi ülesanne: tuleb inimestele tööd anda, tähelepanu raskelt olukorralt kõrvale juhtida.

Tavalisele parteisõdurile on see ülikasulik protsess. Kogu aja oled pildis, võitled rahva poolel iseenda palga langetamiseks, kõigil on käed tööd täis ja päeva lõpuks - palgas ka ei kaota.

PS. Ega ma kurda. Olen samuti pildis, üksi kogu Riigikogu vastu, muudkui võitlen. Ehkki keegi täpselt ei kuula mis ma räägin, on teada ainult, et võitlen enda palga eest. Ma ei pea seda tegema, selle eest võitlevad juba president ja riigikohus, aga igav oleks ilma. Vanemad olijad saavad aru, muigavad, ainult noored poisid nagu Karel Rüütli punastavad ja ei tea kuhu käsi peita, kui mööda lähevad.