Riigikogu liikme kui rahva poolt valitud esindaja käitumine ongi see standard millest ühiskond peab lähtuma. Ja lähtubki, kui (krimi)uudiseid jälgida! See ongi meie rahva eetikakoodeks, enesemääramine ning pereväärtus. Ühena 101st kroonijuveelist tunnen seda igapäevaselt. Eetikakoodeks oleks nagu umbusaldusavaldus. Nagu kahtleks keegi riigikogulaste käitumisvõimes, ehkki Põhiseadus ütleb, et Riigikogu liige on oma otsustes vaba. Kui on vaba, siis on ju põhiseaduse vastane hakata seletama, et Leinatamm ei peaks enam orkestri ees kätega signaliseerima ning peaks hakkama tööl käima. Või mõni teine ei tohiks omale eraldatud "koolikatuserahaga" vehkides vallavolikokku kandideerida. Tohib, vehib ja kandideerib. Korralekutsumiseks on hääletussedel, mitte ebamäärane koodeks.
Valimiste võtmes on eetikakoodeks aga ülisuur konkurentsieelis persevestidele, ehk eetikat mittehindavatele indiviididele, keda samuti vahel poliitikamaastikule satub. Hakkaksid ju seda koodeksit jälgima eetilised inimesed, need teised aga reklaamivad kohupiima edasi. Lepitakse näiteks kokku, et riigikogu liikmed ei kandideeri KOV valimistel ja siis üks, kes on seda ka nii plaaninud, kandideerib. Eksib koodeksi vastu. No mis siis on? Ise veel teatab, et unustas avalduse tagasi võtta, et ta ei tahtnud, aga ei ole enam midagi teha. Või et ta ei teadnud, et partei ta esitab. Või et Oliver Kruuda esitas ta, temal ei ole asjaga midagi pistmist, hääled võtab siiski vastu.
Õigus jääb muidugi eetilistele inimestele, hääled lähevad paraku nendele teistele.
Niisiis, rahvas, jätkake parem käitumismodellide jälgimist ja ärge püüdke meile päitseid kirja panna. Käige parem valimas!
(pildil käitumisetalon David, theage.com.au)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar