Reede, 27. juuni 2008

Sarapuust kirjutamine on mulle puhkus

Mina niidan oma muru ise ja naudin seda. Minu noorusajal oli paljudes peredes kits, kes peale piima andmise ja murupinna mõnusalt sile hoidis. Keskerakond on aga kitsest hoopis kärneri teinud.

Muidugi on jutt jälle vanast kolleegist Arvo Sarapuust, kes on meil maaelu komisjoni liige. Nad peaks tegelema sellega, et keegi avaliku huvi vastaselt majalobudikke Satoili maa peal ei hoiaks. Aga näe, komisjoni liige käib pea püsti ja aina ülbitseb.

Kõik arvavad muidugi, et minu pahameele põhjuseks on tema pidevad kurjad teod minu isiku suhtes, aga tegelikult see nii ei ole. No võib-olla on ka, aga see ei puutu asjasse. Mind häirib hoopis uue musta augu tekkimine meie poliitikataevasse. See käis jube kähku. Astus minu toonasesse erakonda vaid mõni kuu enne valimisi ning pandi kohe nimekirjas vanadest liikmetest ettepoole nimekirjas ning nüüd istub, vihkab ja nõuab bussidotatsioonide tõstmist. Tal on jah ka bussifirma, naine ju Paide linnapea.

Sain nüüd ära öeldud. Ma kirjutan temast lähiajal veel, sest mul on peas tekkinud vandenõuteooria, et just tema oli ka keskkonnaministri ülepeakaela umbusaldamise taga, aga pean paari tegelase käest veel tausta uurima. See ei ole lihtne, kuna meil on maja täiesti tühi, ehkki puhkuseid ei pidanud ju olema.

Kolmapäev, 18. juuni 2008

Keegi ei kaitse mind oravate eest

Kesknoored kinkisid Riigikogu liikmetele vihmavarje, kaitseks oravate eest. Mina jäin ilma, ilmselt ainsa mittereformikana. No neil on muidugi see Toobali teooria, et ma olengi Reformist. Väga ebaviisakas neist muidugi, nii väiklane. Siret Kotka vaatas mind, kuid ei öelnud midagi. Siiski lugesin tema pilgust: "Blogi eest!".

Jaanipäevaeelne rahunemine saalis

Olen elus läbinud paar meediakoolitust ning veendunud, et poliitikule on halb kuulsus parem kui kuulsusetus. Seepärast ei saa ma kuidagi Rahvaliitu taas hukka mõista ning jälgin neid distantsilt vaikse kiitusega.

Kui eelmisel nädalal junditi kõik koos, siis näha oli sellest ainult Keskerakonna osa. Kõneles Seppik, otsustas Keskerakonna fraktsioon jne. Rahvaliidu magamata ööd jäid kõik meedias märkamata. Ehkki suht noored, et ole mu ees istujad enam kahekümnesed ning selline ohverdus oma magamisrütmis võib tervisele mõjuda veel terve järgmise nädala. Niisiis otsustas Rahvaliit ka oma meediakajastused sisse kasseerida ning tegid eila lõppu veel öö jagu oma juntimist. Täitsa iseenda oma!

Küll Seppik turtsus ja Kesk kiitis isegi palgajäätumised suure vihaga heaks. Aga päästa ei olnud enam midagi. Kajastused meedias olid juba alanud ning täna sai ka Rahvaliit relvad maha panna. Mis seal enam juntida, kui juba kirutavad, ehk nagu nad ise nimetavad, diskussioon on alanud. Au pressiesindaja Manuelale! Neiu on Rahvaliidus head tööd teinud.

Järgmistel valimistel võtan võib-olla ta oma tiimi. Kui ta tuleb, sest ilmselt läheb kaduva partei paremate pärlite peale kõva pakkumine enne valimisi lahti. Manuela, ma tean sa loed seda - minu assistendi töökoht (kui need Riigikokku luuakse) igatahes ootab sind.

Teisipäev, 17. juuni 2008

Riigikogust kirjutan kui on mida kirjutada

Riigikogus on olnud kiire päev, aga rahvast see vaevalt eriti huvitab, tavaline juntimine ja nädala lõpuks punased silmad. Seepärast ma ei peatu eelarvemängudel vaid lähen kohe asja juurde - minu üürnikud on taas fookuses. Nimetasin neid kuidas ma nimetasin, viga tuli ikka sisse kui teatasin, et v-sõna tähendab vallaslast. Loomulikult ma ei mõelnud üürnikele seda näkku öeldes, et nad on vallaslapsed. See oli lihtsalt tagantjärgi õelutsemine, kuna närv oli ikka väga püsti. No ja seal viga sisse tuligi. Tunnistan, et Riigikogu liige ei tohi rääkida mis esmalt pähe tuleb ja ega ma seda ka ülejäänud rahvale ei soovitaks. Te oleks pidanud nägema mis näoga Vilja mu põhjendusi kuulas kuni mul lõpuks sõnad takerduma hakkasid. Järsku sain ma aru kui palju on ruumis inimesi, kelle vanemad ja lapsed on teistes peredes ning et olin solvanud neid kõiki, ehkki tahtsin vaid põhjendada miks ma üürilisi verbaalselt tuuseldasin. Ütleme, et napilt ei tulnud kohtuasja, ühe mehe Vilja juba pani nii paika.

Aga selle üürnikepere teema on väga sarnane SMSlaenutemaatikale, mis hetkel aktuaalne, ainult üüril ei ole intressi. Selline teadlik tarbimine ja käegalöömine on aina kasvav. Karjun, et kiusatakse ja ühiskond asub minu poole. Probleemiks ei ole mitte ühiskonna heatahtlikus vaid võimetus hinnata, kas hädaline on tõesti puuetega laps, kes on helistanud kogemata Elioni tasulisele liinile, või kainelt arvestav inimene, kes erinevate tagasimakse lubadustega omale hüvesid kokku kühveldab. Ja nii tekibki see veider rindejoon teenuste pakkumise ja tarbimise vahel, kus alatuid on mõlemal poolel. Kergendusega lugesin ettevõtjate lehest, et Credit24 ei olegi SMS laen*, võtke inimesed seda siis julgesti ja makske üür ära!

Üleskutsega riigi võimsam poliitik soojale maale saata ma ei ühine, aga hr Jaan Õmblus võiks küll veidi viidatud sihtkohtades reisida ning näha mis juhtub, kui majandusseaduseid nii nagu advokaat riigiseaduseid väänama hakata.

* - tegelikult on infoprotokolli järgi laenude rühmitamine... värdjalik no ei tule head sõna keelele.

Esmaspäev, 16. juuni 2008

Jäljed lumel või kõvakettal

Rahvaliidukatest on saanud peamised arupärijad, ka tänane tööpäev tundub nende soolona. Siiski on nad imelikud küsimused enda jälitamise kohta tahaplaanile surunud ning tänast uurimist Järvamaa koolide kohta võiks nimetada lausa asjalikuks. Või siis see ainult tundub mulle, kuna see on ka minu piirkond. Aga no kaua sa küsid enda jälitajatelt, et kas nad parasjagu jälitavad ning mis vastust peale "ei" saabki nii küsides oodata?

Veidral kombel on nüüd, kui Rahvaliit on läinud uute kontide kallale, selgumas, et paljud nende vanad hädaldamised ei olnudki päris tühja koha pealt. Nimelt ei oska mobiilifirmad öelda, et kuhu kadusid pealtkuulatud kõnede logifailid.

Ma olen paranoiline inimene. Ei peaks mulle seda ette heitma, kuna elatud elu ei ole mulle andnud ühtegi tagasilööki selle tõttu, et ma ei uskunud kogu aja mis mulle räägiti. Mina ei usu, et juhusejumal on kolmekordselt pime ja kustutas logifailid kogemata kõigi kolme operaatori serveritest. Ja ärge hakakegi peale jutuga, et mis see vanamees logifailidest teab! Mu oma poiss töötab Tallinnas IT miljonärina ja tehnikast teadsin palju juba vene ajal, kui teda kasvatasin. Logifailid ei kustu ise.

Riigikogu kohvikus kuulsin kunagi kui Rahumägi praalis, et tema rusika löögitugevus on umbes poolteist tonni. Kui kõva mees peab olema, et nüüd nende logifailide asjus kord majja lüüa? Nii tema kui kapo teatavad kordamööda, et ebaseaduslik jälitustegevus on välistatud. Kas mehed ei võiks seda juttu ajada kuidagi usutavamalt, näiteks KOOS logifailidga?

Reede, 13. juuni 2008

Riigikogus on reeded vabad - nalja jaoks

Uskumatult lõbus keskustelu on alanud Eesti blogides ja meedias minu isiku üle. Ilma mingi reaalse aluseta väidetakse, et ma olen Reformierakonnast. No kuulge! Õnneks, siiski, tunnistatakse, et ma olen Riigikogu liige. Samuti on näiteks vana sõber Toobal kindel, et ma ei ole Keskerakonnast. No kuulge, vähemalt neid kahte fakti ma ju kogu aeg rõhutangi. Toobal ise oli mu lahkumisavalduse rahuldamise juures, mis tal viga teada, et ma ei ole Keskerakonnast.

Lenk väidab, et pole võltsitud. Tuleb ikka klassijuhatajale helistada.

Muuseas mul on Keskerakonnaga siiski rahu. Seppik helistas enne ja ma seletasin talle kogu asja ära, et ma ei kavatse astuda Reformierakonda, et ma ei tule tagasi nende juurde kuni Arvo Sarapuu neil lõunapoolse Eesti kuningas on ja lähtuvalt eelnevast ma siiski kavatsen säilitada sõnavabaduse, mitte ei jää kohe vait kui Vilja või Ain kulmu kergitavad. Toobal las lahmib, noorel poisil ikka vaja pilti pääseda, aga vanemate meestega ma arvan, et me mõistame teineteist.

Allkiri, mida ei julge keegi võltsida

Töönädal läbi ja tsirkust kui palju! Allkirja teema läks meedias kenasti kuumaks, kuid seal on veel üks aspekt, mis enamusel märkamata jäi - nimelt kes on sootumaks puudu?!

Muidugi proua Savisaar, kes suundus silmailu nautima. Nimelt on Vilja vahepeal saanud Võrkpalliliidu presidendiks ja nüüd on ta trimmis poistega terve selle nädala metsa all veetnud, samal ajal kui erakonnakaaslastel Riigikogus ei ole aega unise peaga isegi sihtida ja saalis tulistatakse puusalt. Meil oli argine infotund ning Viljal hetked noorte atleetidega mida ta ilmselt sooviks maalida.

Kui nüüd keegi arvab, et ta selle puhkuse ajaks oma palga riigikogus peatas või midagi, siis arvake uuesti. Ma ei imestaks kui ta selle hoopis lähetusena vormistas ja päevaraha kasseerib.

PS. Aktuaalseks on muutunud autentsuse teema ja kuulujuttudel on põhi all: müügile paisatud "Jaani majoneesiga" ei ole mul mitte midagi pistmist. Tunnistan, mul oli see idee mõttes järgmiste valimiste ajaks, aga tegelikust tootest olen vaid kolleegidelt kuulnud, kui kellelgi on mõni internetilink sellele tootele, siis palun saatke mullegi.

Neljapäev, 12. juuni 2008

Keskerakond võltsis allkirja!

No mitte hullusti ega kellegi olulise inimese oma. Lihtsalt Heimar Lenki allkirja pani eile umbusaldusavaldusele keegi teine, mitte tema ise. Ta pani ise ka ja sellest siis see kära tekkiski. Ilmselt oli Lenk kuskil maja peal ja arvati et ta ei jõua ülepeakalea pähe karanud umbusaldusavaldusele ise kätt alla panna ning no mis see siis Riigikogu liikme allkirja võltsimine ikka ära ei ole. Kes oskab? Sina Tuus?
Siin on näha mõlemad allkirjad mis eile umbusaldusel olid numbrite 14 ja 34 all. Iga lapsevanem kelle laps on juba algkooli läbinud naerab nii algelise võltsingu peale ja helistab klassijuhatajale. Vaadake kasvõi eesnime H, m ja r tähti. Need allkirjad ei ole sama inimese kirjutatud. Kes võis seda teha? Ma oletan et Lengi õde, tema allkiri oli kõige sarnasem nr 14 Heimari omale. Nr 34 Heimar tundub originaalim. Siin ka Tuusa oma allkiri võrdluseks.On ju sarnane? Lõpetuseks kogu allkirjade leht, kus on näha kes need olid, kes ülepeakaela allkirjastasid suvalisi pabereid, et ilma erilise põhjuseta ning lootuseta õnnestumisele püüda maha võtta keskkonnaminister. No igatahes meediasse pääsesid ja näed, edukalt ka minu blogisse.

Küll on värske olla

Kõnnin, naudin aknast langevaid päikesekiiri ja punaste silmadega kolleege, kes on üksteist öö läbi juntinud. Show kestab.

Ma ei ole kunagi aru saanud miks nad seda teevad. Miks võib häälteenamusega teerull otsustada kogu riigi saatuse üle, kuid tal puudub õigus otsustada, et läheme koju. Kesk ja Rahvaliit võivad siin urgitseda veel pikalt ning selle eest makstakse neile kõigile veel palka. Ja mitte ainult - kohal on ka kogu selle "õukonna" teenindav personal koos öise topeltpalga ja paha tujuga. Milleks? Ma ei ole vist ainus, kel selline küsimus vahel pähe tuleb.

Kolmapäev, 11. juuni 2008

Tsirkus tänaseks läbi

Jõudsin koju ning tellisin pitsat. Toodi kena ja suur ning ma nihutasin salaamid silmadeks ning tippisin oliivid suuks ritta - mul on tava süüa Savisaare näoga pitsat. Teised riigikogu liikmed istuvad hetkel Riigikogu saalis ja juntivad üksteist igatpidi. Ega nad enne poolt ööd koju saa. Mina töötan siis blogiga ning muigan neile mõeldes niisama.

Olen ennast ikka viimasel ajal kuulsaks inimeseks pidanud, kuid Postimehe noor ajakirjanik Sulbi mind veel ei tea. Nimelt arvab poiss, et olen ikka veel Keskerakonna liige. No juhtub, viskan talle pärast e-maili. Mu jutu mõte oli seal hoopis, et umbusaldusi tuleks ikka veidi ette ka valmistada, mitte esimene majas eksinud roheline paberitega lavale saata. Mõni ime, et nõukogude aegne inimene, kes harjunud igale poole allkirju laduma, paneb kiirustades oma pookstavid mitu korda igale lehele mis silme ette antakse.

Hääletan Lissaboni poolt!

Euroskepsisel ja määramatuse toetamisel on vahe. Eesti on Liidu liige, kuid mida ei ole, on tugev Liit. Ma ei kujuta ette, kuidas suudaks transatlantilist koostööd teha taoline kogum purelevaid poliitilisi üksuseid, nagu täna on meie Euroopa Liit. Jah, muidugi loobub Eesti ühise ürituse nimel asjast või teisest, kuid paraku on see ainus võimalus seista sirgelt meie aina väiksemaks muutuva planeedi pinnal. Niiet minu käsi vajutab poolt.

Mis Marrandi teha kavatseb, seda siit ei paista. Keskerakonnal on fookuses hoopis eelarvega juntimine, märkasin, et mitmetel on magamiskotid ja külmarohi kaasas. Rohkem ma siin Riigikogus isegi ei tea, kes võiks tahta Lissaboni lepet põhja lasta. Ilmselt siis saabub tegelik tulemus hoopis homme Iiirimaal.

Teisipäev, 10. juuni 2008

Haigete surm kokku lepitud?

Veider... eile tuli Pentus oma kohutavalt jabura jutuga ja täna pole keegi koalitsioonist ühtegi piiksu selles asjus teinud! Alles nüüd ütleb Keskerakond midagi, aga mitte läbi suu vaid juhuslikult valitud kehaavause kaudu ehk täiesti suvalise kolmanda ešeloni mehe jutuna!

Kas midagi on selles asjus juba kokku lepitud? Mina ju midagi ei kuule enam peale selle mis rahvaliidukad sosistavad.

Väike põhjendus sellele võib olla, et tähtsatel ninadel ei sobi vastata kui Reformierakonna naine räägib. No aga ikkagi, ka koalitsioonipartneritel on ometi inimesi kes võiks midagi öelda! Noorteroganisatsioonid ju rahvast pungil, Riigikogu toad nõunikest pungil. Aga ei, meil on saalis ainult raske igapäevatöö, täna näiteks siis Eesti ning Bosnia ja Hertsegoviina parlamendirühma moodustamine. Ei ole vist vaja lisada, et saime edukalt hakkama.

Esmaspäev, 9. juuni 2008

Et suvi ei läheks luhta: automaatpoliitika

Reformierakonnas ei ole naised au sees. Neil lastakse pidevalt teha musta tööd. Vaadatakse välja mitte kõige nutikamad isendid ja siis antakse päevakäsud - pesta kontoris nõusid, tolmu pühkida, sotsiaalminister olla jne. Ja kui mõnel härral tuleb eriti jabur idee, siis taas saadetakse eesliinile vähemväärtuslikud neiud, kes peavad selle udru-mudru ette kandma. Mina ei usu, et Pentus jutu ise välja mõtles. Olen temaga elus vestelnud ja ka tema paljudest ettekannetest on kumanud läbi mõistlik inimene.

Eestis sotsiaalsüsteem põhineb solidaarsusel. Kõik maksavad ja ravitakse neid kellel häda on. Tulla välja ideega, et rikkad ei peaks nii palju maksma on jabur ja samas ka mitmekihiline. Esiteks muidugi see mis ma avalõigus mainisin. Solgutatakse naisi. Raske nädalavahetus seljataga, saadab tööle tulnud fraktsioonijuht või keegi vaese Pentuse maailmale kadu kuulutama. Teine tasand on see, et isegi sotsiaalministrit ei kuulata ära enne seda plähmerdamist. Muidugi on võimalus, et temalt küsiti, kuid ma ei usu, see peaks ikka poolearuline sotsiaalminister olema, kes selle ideega kaasa läheb. Samas - Reformi personalitöö on... hõre.

Igatahes on keset kena esmaspäeva tööle tuldud, tüdrukule hullud ideed pähe pandud ja asi veereb. Poliitikud külitavad diivanis, luristavad mullivett ja poliitika teeb ennast ise. Meedia korjab uudise, spekuleerib sisevastuolusid, opositsioon huilgab, mõni koalitsioonipartner ähvardab lahkuda jne. Tsirkust nädalateks. Ja kuidas kõik see raske poliitiline töö ära tehti? Lihtsalt öeldi, et Pentus, mine räägi mingit absurdi, oskad küll, ütle, et kaotame maksud ära või midagi sellist. Ja enne too veel üks klaas vett.

Esimees on uus... septembrikuus?

Ma ikka ei saa sellest Rahvaliidu teemast üle, aga no mis sa ära teed, kui nad mul pidevalt silma all istuvad. Kui arvate, et ma kuuldeulatusest väljas olen, siis arvake uuesti.

Igatahes on meestel uus nali ringi liikumas. Nimelt on nad väga rahul fraktsiooni lihtliikme Marrandi hea tööga minu peletamisel, mis tõstis erakonna pea olematu populaarsuse raketina lausa 0,2% peale. 1 pingivahe = 0,2%, valimiskünnis on 5%. Kõik järgmisesse Riigikogusse saamise probleemid lahendaks minu liigutamine Rahvaliidust 25 pingivahet eemale. Muidugi tuleks selleks pinke juurde tuua ja Lossi planeeringut muuta.

A tõsisemate juttude ajal arutavad mehed, et kes uueks erakonna juhiks saab. Marrandit ei pidavat enam kauaks eesotsas olema. Minul on sellest muidugi kahju, kuna selle poisiga on siin vahva vahel norida. Samas - ei tea kelle nad siis asemele panevad. Tuiksoo oleks väärikas oma kena autoga. Vuraks ringi ja pakuks valijatele kommi. Ilmselt tema saabki, kuna ma ei usu, et vanad vennaksed taas võimu haarata tahaksid. St võimu on neil tänagi piisavalt ja keegi ei narri igapäevaselt. Ja seda noort poissi nad ikka erakonna ette ei pane, ma arvan.

Neljapäev, 5. juuni 2008

Ennule nalja

Täna hommikul kui kell 9 Riigikokku jõudsin, istus Enn Eesmaa oma laua taga ja põrnitses. Meil on nimelt kabinet kahepeale, seal ju ei filmita ja keegi ei karda, et maine lahtub või midagi. "Jaan, mis sul selle blogiga on?" uuris ta esimese asjana peale teretamist. "Midagi ei ole, mina ei tea sellest midagi," vastasin. Ta ilmselt siiski ei jäänud uskuma, sest kui ma hiljem peale istungit kabinetis ühte e-maili kirjutasin, siis muutus Enn järsku hajameelseks, vaatas lakke, aknast välja, jalutas toa teise otsa ning püüdis siis justkui juhuslikult mu selja taha imbuda.

Kiusasin edasi. Pomisesin oma ette: "Niih, seiv, pabliš," ja keerasin ekraani rohkem enda poole. Las praevad, heh.

Eks neil seal Keskerakonnas on nüüd suur põnevus lahti, et mis selle Kundla asjaga on. Küllap kutsuti ka Enn vaibale, et olgu välja nuhitud, mis vanamees teeb. Ma juba kujutan ette mis näoga Vilja tema peale karjus. Ajakirjanikud ei ole seda nägu kunagi näinud, mina aga küll. Ta tegelikult ei karju, lihtsalt räägib daami kohta kole kõvasti ja väga jäiselt. Neil hetkedel ta ilmselt hetkeks unustab, et tema ametlik abikaasa ja endine elukaaslane on veel elus ja partei ei kuulu sugugi veel talle. Kindlasti oli ka Arvo Sarapuu seal kõrval, kui peamine asjast huvitatu ning ässitaja, talle juba "ei" ei öelda. Eks tal kõigi kamraadide kohta ming toimik või laimunipp varuks, mitte tõsine, aga piisav, et lastakse tal toimetada. Oma piirkonnast sai ta hääli ka nii palju kui Esimehele lubas, niiet kõik on korras. Eks nad siis kahetsevad, kui ühel päeval Peetruse ees selgub, et Sarapuu tundmine kvalifitseerub palju suurema patuna kui... no ma ei tea... vale sõnavara.

Tegelikult muidugi üleeelmist mõtet edasi mõeldes ei ole Vilja üldse Keskerakonna pärijate nimekirjas, Seppik võtab selle kamba omale ja ma ütlen, et ta ei saa karjatamisega üldse halvemini hakkama kui Esimees. Raudne haare ei lõdvene siis ühti, pigem vastupidi. Mul on hea meel, et tulema sain.

Kolmapäev, 4. juuni 2008

Oinastel võiks märgid olla

Meenutasin täna saalis nõukogudeaegset oinamärki ja püüdsin Ken-Marti Vaheri käest teada saada, et ehk tasuks see taas kasutusele võtta ja kas ta ehk teab kuidas toona tulemused olid. Vahel kipun meie kogus unustama vanusevahesid ja pöördun inimeste poole nagu endavanuste poole. Kuidas ta oleks võinudki nõukogude aega mäletada?

Igatahes andsin neile teema ette, ehk võtavad töösse. Ilus oleks linnas vaadata, et näiteks ühel päeval on autonumber 666BAD ja päev hiljem 0666BA. Kohe mõistad juhi tausta paremini kui ta invakohal pargib.

On muidugi vist palju loota, et kõhna poisi kohta raskete jalgadega Ken-Marti seda märki ka kihutajate karistamisel nõudma hakkaks. Nendest kommentaaridest mis siis saalist tuleks saaks saate Pehmeid ja Karvaseid, ainult päris osatäitjatega.

Meedial muudkui teemasid vaja

Uskumatu, kuidas ajakirjanikud kohe kõike teada tahavad ja midagi ei usu. Niikui saan blogisse paar postitust teha, kohe helistavad, et kas see olen ikka mina. Ja kohe kõik korraga. Keegi oli lausa nii segi, et oli helistanud Keskerakonna kontorisse ja sealt uurinud, kas tegemist ei ole mitte Jaan Kundla tagasimeelitamise kampaaniaga!!! No eks nad sealt kontorist muidugi kohe helistasid mulle. Muidu koridoris ei tereta, aga kui vaja teada kas ma tõesti olen suuteline blogi kirjutama, siis kohe telefon pihku.

Muidugi eitasin kõike. Mina ei kirjuta mingit blogi. Heh, heh.

Muuseas, ega kõik Keskerakonnast mind niiväga vihkagi, seal parteis on igasugu fruktidega lepitud. Tallinna linnapea sõbr ma ei ole, aga otsest vihkamist ma ei ole temas ka märganud. Ainult Arvo Sarapuu juhib minuvastast ristikäiku, kuna kui ma riigikogust lahkuksin, siis saaks kohevarsti tema naine sisse. Peres ikka raha vaja, suurepäraselt sobiks kogu perega Toompeale kolida. Aga ma veel ei lähe kuhugi. Üürnike ees vabandasin, Marrandi aitasin ka meediasse ja istusin Rahvaliidust eemale, rahvale tasun vaikselt suvel tööga. Sarapuu pere peab osa kulusid veel Paide linna kraes hoidma ja küllusliku kooseluga valimisteni ootama. Või kuni Statoil nutab ja maksab.

Riigikogulane töötab ka blogides

Teatavasti ei puhka Riigikogu suvel ja peab puhkamata rügama kuni valimisteni. Mina seda ei karda, olen harjunud töötama, aga mul on mure Riigikogu nooremate liikmete pärast, mõnel alles kasvav organism, puhkuseta elu võib ennast hiljem kätte maksta. Ei oleks mõtet oma organismi nii koormata enne, kui lapsed tehtud, pere loodud ja vanus juba nii kõrge, et on isegi kogemusi jagada.

Muidugi väidavad paljud, et riigikogulase töö on nii põnev, et selle kõrval ei ole vajagi puhata. Mina arvan, et see vastab tõele vaid esmapilgul. Muidugi on neid, kes nii oskavad sättida, näiteks meie jõmmikütt Sven Sester leiab kindlasti rannas skuutritel silma peal hoides hetke ka silma looja lasta ja Vilja Savisaar käib oma uut Põhja-Tallinna kuurortit üle vaadates ise samuti ujumas. Siiski on need vaid mõned näited. Reaalselt on iga töö teatava stressiga ning kui tahad tervet mõistust säilitada siinse ameti lõpuks, siis ei piisa sellest, et istud saalis minust eemale. Peab jääma ka hetki enda tarvis.

Muidugi on ka neid, kes ikka puhkavad nimetades seda tööks. No jutuga, et selleks et head seadusloomet teha pean rekreatiivselt mõtisklema ning parimad juriidilised nüansid selguvad, kui maal oma talu aknalauda hööveldan. Eks neidki on meil siin Toompeal vast 30-40, ma arvan.

Aga mina otsustasin vähemalt osa aega panna blogimisse, sest oma mõtete avaldamine on igal juhul riigikogulase ülesanne, ehkki mul on seda seni tihti keelatud teha. Siiski ma ei saa keelajaid süüdistada, ise oleksin pidanud sirgema seljaga käima. Edaspidi lihtsalt ei tee välja igasugu saiadest ja sepikutest. Niisiis edasi positiivselt ja kerge kuraasiga!

Teisipäev, 3. juuni 2008

M-sõna, mis see oligi?

Olen tagasi välismaalt ja istun siin Riigikogus täiesti omaette, kahjustamata kuidagi ühtegi tavalist Rahvaliitlast ega Jaanus Marrandit. Ei teagi kuidas see poiss nüüd nii hukka läks. Elu pole olnud tal lihtne, veel hiljuti oli ta suure Keskerakonna Järvamaa projektijuht, temast sõltus terve piirkond, tänaseks on ta langenud platsilt jalad ees lahkuva erakonna liidriks, kellest ei sõltu midagi ja kelle ainus viis meediasse pääseda on solvata vanainimesi. “Lapsik” olevat oma erakonna juhi kohta tegelased ise arvanud, aga mis tal ka üle jäi, poliitik peab vahel meedias olema.

Oh, ma võin istuda saalis kus iganes. Arvutiga internetti ligipääs on olemas, ma võin ka mõnes kohvikus päikese käes istuda, minu teod ei karda päevavalgust, aga Marrandi peab ilmselt pidevalt Estri autosse pugema.

Kommenteerides muidugi Rahvaliidu peamist süüdistust minu vastu, et ma rikun nende... mis see oligi? Näed ei mäleta. Mingi M-tähega asi. Pean üle vaatama paberitest, kogu aeg tahab tulla keelele sõna “maine”, aga see pidi ikka olema midagi nendega seotut.

Pildil: edutu Keskerakonna projektijuht kalev.ee veebist
WHubsBbgaM