Olen juba mitu päeva lossis, aga alles nüüd saan blogisse kirjutama hakata, kuna paroolid olid suvega kaotsi läinud. Tegelikult muidugi ei olnud, olin nad ise sahtlisse pannud, kuid hetkeks suutsin juba blogiga hüvasti jätta mõttes. Vaatasin ka Ennu kahtlustavalt korraks, kuid süüdistama õnneks ei hakanud ja varsti leidsingi sahtlist õige paberi.
Keskerakond ei väsi mu promomisest ja tänud neile, iga artikkel tähendab valimistel mitut häält. Hoolimata, et ma olen lahkunud nende erakonnast juba iidamast ajast, pühendavad nad mulle oma ajalehes endiselt suuri pindu. Muidugi mitte koos kiitustega, kuid eks see olekski veidi palju soovida. Oma seisukohad ma ütlesin saalis puldist maha ja kordasin täna veel meediale üle. Ükskõik mis nad minu kohta ka ei kirjutaks, siiski peaks nüüd ka Kesknädala lugejatel selge olema, et sellest august lihtsalt (ja puhtalt) välja ei saa. Aga sellega on nagu tänaval asja sisse astumisega, ega kedagi teist peale enda süüdistada ei ole, tuleb jalge ette vaadata.
Veidi ka väiksematest teemadest kui riigijuhtimine - olen noort Jaak Jusket ammu mõttes kiitnud asjaliku linna tegevuste jälgimise eest, aga nüüd pean ma ka kirjalikult tal kätt suruma. Nimelt väga tasakaaluka seisukohavõtu eest mošee rajamise kohta Tallinnasse. Tegemist on väga valgustatud katoliiklasega (või vähemalt nii on mulle tema usust mulje jäänud). Kindlasti tuleb kuskilt nüüd rünnak, et poiss valmistub valimisteks ja püüab moslemite hääli. Kui peaks tulema, siis naerame siin blogis koos.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar