Jõudsin koju ning tellisin pitsat. Toodi kena ja suur ning ma nihutasin salaamid silmadeks ning tippisin oliivid suuks ritta - mul on tava süüa Savisaare näoga pitsat. Teised riigikogu liikmed istuvad hetkel Riigikogu saalis ja juntivad üksteist igatpidi. Ega nad enne poolt ööd koju saa. Mina töötan siis blogiga ning muigan neile mõeldes niisama.
Olen ennast ikka viimasel ajal kuulsaks inimeseks pidanud, kuid Postimehe noor ajakirjanik Sulbi mind veel ei tea. Nimelt arvab poiss, et olen ikka veel Keskerakonna liige. No juhtub, viskan talle pärast e-maili. Mu jutu mõte oli seal hoopis, et umbusaldusi tuleks ikka veidi ette ka valmistada, mitte esimene majas eksinud roheline paberitega lavale saata. Mõni ime, et nõukogude aegne inimene, kes harjunud igale poole allkirju laduma, paneb kiirustades oma pookstavid mitu korda igale lehele mis silme ette antakse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar