Parteidel on ametlikku raha küll

Tänane AK teatas uudise, et parteid teevad seekord odavama kampaania kui eelmine kord, kuna "erakondade rahakott pole enam nii paks kui varem." See on teesklus, mingit maksumaksja raha kokkuhoidu pole olnud.

Parteidel on täpselt sama palju raha kui enne, kuna nende rahastamist riigieelarvest ei ole oluliselt piiratud. Tean, kuna kõiki mu algatusi seda raha kärpida on alati lihtsalt ignoreeritud.

Muidugi on neil tegelikult raha vähem, kuid see on "must kassa" mis on kokku kuivanud. Ettevõtjate varjatud toetused ja trikitamisrahad on kadunud. Aga ametlik mammona voolab endiselt uksest ja aknast.

Parteidel on laenumeetodi ajastu

Parteidele laenamine ei ole raha laenamine selle tavalises tähenduses, see on vaid seaduseaugu kasutamine parteide rahastamiseks.

Teatavasti on Eestis firmadel parteide toetamine keelatud, seda võivad teha vaid eraisikud ja riik. Riik maksab igal aastal parteidesse veidi alla 100 miljoni krooni maksumaksja raha, mille eest need võivad kontorit ülal pidada, valimiste ajal seinu tapetseerida ning suvepäevi pidada. Ehkki summa tundub esmapilgul suur, ei jätku sellest laialt elamiseks mitte kuidagi, raha on pidevalt juurde vaja.

Alguses kui seadus tuli, siis prooviti sariannetuste meetodit, kus mõni parteisõdur tuli iga päev kontorisse ja annetas kassasse 999 krooni. Tundus hea plaan, aga mitte piisavalt skaleeritav, püüdke niimoodi 10 miljoit nii sisse pumbata, jalad väsivad ära. Meedia sai jälile, asus veel parteisõdureid mõnitama ka. Mitte väheoluline on, et selle meetodi puhul tuleb maksta tulumaksu! Nimelt peab see ettevõte, kes tegelikult toetuse taga on, ju raha kuidagi firmast välja joonistama, tõenäoliselt läbi dividendide. Selline enam kui viiendiku kaotus rahastamisel on lubamatu!

Teine meetod oli veidi kuritegelikum, ehk teeseldud tehingud. Sponsorfirma ostab rekaamifirmast teenuseid kuid ei saa neid tegelikult, teenus osutatakse parteidele. Maksudele taas raha ei lähe, kuna toetaja saab kõik kuludesse kanda. See töötas üllatuslikult päris pikka aega ja lasi mugavalt raha pööritada. Riigi makstava eelarve sai kulutada rohkem palkade peale. Aga ikkagi sai meedia lõpuks asjast aru ja asus norima, nüüd juba enam mitte pisikesi parteisõdureid vaid juba siseringide inimesi.

Tänaseks on leitud kõige kindlam meetod, see on laenamise meetod. Kuna parteidel ei ole omakapitali nõuet, siis sisuliselt võib laenata lõpmatuseni. Sponsorfirma läheb partei juurde ja laenab neile raha, näiteks osutab teenust vms. Kirjutab arve ja partei ei maksa seda, jääb võlgu. Raamatupidamises on võlg üleval, kuid maksmisele ei tule see kunagi. Kui meedia õiendama hakkab, siis ongi rohkem põhjust riigitoetuste suurendamist nõuda. Kui audiitor avaldab oma arvamusi, siis avaldagu, see ei huvita kedagi, pealegi "teised teevad ju ka". Maksurisk puudub taas.

Millal laenumeetodi ajastu lõpeb? Sügisel, ma oletan. Teiste sõnadega, kui lubatakse taas firmade toetused parteidele. Siis vormistatakse ülesjäänud võlad lihtsalt toetuseks ja ongi valmis.

Minu poiss nii ei tee.

Napilt ei jäänud uskuma.

Ma peaaegu uskusin, et mõistavad õigeks. Aga ei mõistnud, kuna pistis on ju Eestis keelatud.

Tasub vaid mõtiskella mida tähendab "lõplikult süüdi", kui annab Euroopa kohtusse edasi kaevata.

Rahvaliitu ei nüpeldata enam, käes on Sotside aeg.

Madin on peetud, rusikad pistetakse tasku ja Rahvaliidul lastakse nüüd areneda. Kõige mõistlikum (Rahvaliidu vaenlastele) on neist lihtsalt enam mitte rääkida. Kohe saab Reiljan oma õigeksmõistva otsuse (vähemalt nii ta siin kekutab) ja siis on niigi kõik kohad teda täis. Pole vaja neid veel täiendavalt pildis hoida. Sotsidega on aga teine lugu.

Niikuinii ei ole kindel, et Rahvaliit künnisest üle saab, ehkki mõni analüütik ei usu seda kohe üldse. Mina pigem usun, et saavad. Savisaare leeri edu võtmeks on eelkõige Sotsid, seda nii nelja kui viie parteiga Riigikogus. Rahvaliidu rahulejätmist oli näha juba eilses Vabariigi Kodanike saates, kus suurepärasele tümitusüritusele tuli kohale vaid Trapido ja sedagi vaid selleks et teha krüptilisi vihjeid mingisuguse otsedemokraatliku alagatuse suunas. Rahvaliit saab nüüd rahu, aga...

...Sotside tümitamisest on universaalne kasu kõigile parempoolsetele parteidele ja isegi Rohelistele:
- Sotsid on ise ennast kaasa peksmas hea meelega. Pihli tembud, Rahvaliidul kosjas käimine, koalitsioon Keskiga jne. Kõik see peletab nende valijat parteist eemale ja mitte just vasakule.
- Sotside valija ei ole tihti olnud mitte ainult vasakpoolne intellektuaal vaid lihtsalt intellektuaal. Täna ei ole Sotsid teinud pööret mitte ainult parem-vasak skaalal vaid ka intellektuaalsuse skaalal. Vanasti olid nad ise samuti parasjagu paremal, kuid enam ei paremal ega intellektuaalsed.
- Savisaare saamine peaministriks sõltub eelkõige Sotside valimisedust. Seda on konkurendid juba näinud, et ükskõik mida Keskist räägid, ükskõik mida Kesk teeb, tema valija ei lahku. Sotsidega on teine lugu, ainuüksi põsemusi ERL-ile viis neid 5% alla viimases küsitluses. Nende käest on võimalik lausa valijaid üle tõmmata, mitte vaid niisama eemale ajada.
- Paljud sotsid tahaks ise ka kuidagi vastu hakata. Nestor ja Rumm lükkaks hea meelega veidi takka, et partei Keskist eemale saada. Seega ei kipu nad kindlasti eesliinile viskuma, kui Juske ja Pihl näiteks TallinnTV politiseerimise eest kõvema rünnaku alla satuvad ühel päeval.

Algavatel valimistel saab Sotsiaaldemokraatide kottimine paremtiiva põhitööks. "Valid Sotsid saad Savisaare", see räägitakse nii selgeks kõigile, et isegi Presidendi lapsi hakatakse lasteaias narrima, et kust nende isa pärit on.

Savisaar teeb omale parteisid juurde.

Eestis ei ole palju poliitikuid, kes on Savisaarega diili teinud ja siis sellest sirge seljaga välja tulnud. Mina olen. Ma tean kuidas ta mõtleb. Kui Edgar ei luba, siis parteid ei liitu.

Kõik see mis praegu vasaktiival toimub on vanameistri kindla juhtimise all. Ta on juba pikki aastaid tahtnud taas peaministriks saada, kuid kellegagi ei ole olnud koalitsiooni teha. Keskerakond on küll võimas, kuid sellest ei piisa, et üksi võim võtta. Keegi teine aga ei ole nõus Savisaare juhtimise alla tulema. Ja need kes tuleksid on poliitiliselt nii võimetud, et hakka või nutma.

Nüüd on härral uus plaan. Kui juba üks partei on valmis, siis miks mitte teha veel paar tükki ja siis iseendaga koalitsiooni minna. Sotside ülevõtmine oli lihtne. Näita suurtele isiksustele kommi ja nad tulevad sinuga ka kõige pimedamasse pargi nurka kaasa. Aga eksivad need, kes arvavad, et Savisaar Sotse halvasti parginurgas ära kasutab. Ei, nende ülesanne on Edgar võimule viia. Ja ise viia, mitte liitudes Rahvaliiduga. Sotse peavad valima IRLi ja Refi sotsiaalsemad valijad ja dresseeritud Pihl peab need hääled uue peaministri taha tooma. Rahvaliitu peavad valima maa-inimesed, kes Sotse võõristavad ja Keskerakonda mingil põhjusel ei taha.

Et miks Rahvaliit eraldi? Selle taga on lihtne matemaatika. Nelja parteiga Riigikogus ei ole koalitsioonil Kesk+Sotsid mingitki võimalust 51% kohtadest saada. Ainus šanss oleks viie parteiga Riigikogus ja selleks on vaja künnist ületavat Rahvaliitu. Künnist ületav Rahvaliit=Arnold Rüütliga eesotsas Rahvaliit. On kaks meest, kes saavad Arnoldi kandideerima ja nendeks on Villu ning Edgar ja mõlemad on täna karmilt asja kallal. Tõsi, vanahärra on ölenud, et ta ei tahaks kandideerida, kuid see ei ole lahendus. Kogu riigi pööre vasakule on täna ühe inimese uhkuse taga, vot see on lubamatu. Viisil või teisel peab Arnold asuma vankri ette ja riigi vasakule vedama.

Kui kõik läheb nii nagu Edgar on planeerinud, siis saab Eestist riik, kus on võimul korraga kolm Saviaare parteid ja minu kui kaalukeele päevad on läbi.

Sotsid, ajage nüüd suu hästi pärani!

Liituma asuvad suurpartei ja pisikesed sotsid. See liitumine on kas ebaaus või sotsidele organisatsioonile saatuslik, ehkki ei saa välistada valimiskünnise edukat ületamist.

Suur tükk ajab suu lõhki. Sotsid asuvad Rahvaliiduga liituma oma sõnul nii, et et neil jääb parteis mängimiseks tugevam käsi ja vallavaesed nii häid positsioone ei saa. Siiski, mulle jääb mulje, et sotsid nagu kavatseks endiselt demokraatliku parteina jätkata. On selge, et mõlemat ei saa.

Kui kui liituvad kaks gruppi, kus ühes on kogumahust 25% inimesi ja teises 75%, siis ükskõik kuidas liitutakse, on võimatu otsustusmehhanismi sellisena teha, et see on samal ajal demokraatlik ja sotside huvide eest seisev. Oletame, et nad teevad reegli, et igal sotsil on sisedemokraatias kaks häält. See oleks mingigi reegel, aga see ei oleks ju demokraatlik.

Kuidas suudab Pihl pidada lubadist, et Allik saab liitumisel mingiks esinumbriks kuskil? Kui selline lubadus olemas on, siis saab see olla vaid diktaatori lubadus, kuna sisuliselt isegi seda parteid ei ole veel olemas, kes Alliku oma esinumbriks peaks valima.

Millele Pihl loodab? Et Rahvaliidust tuleb kaasa ainult 100 inimest? Või et "uued" tulevad joonelt Pihli leeri partei sees ja demokraatiast rääkijad saab uue jõuga vait sundida? Segane.

Ainus mis selles jamas selgelt paistab on, et ma saan vist omale pinginaabri või paar.

Tšingatšguk, Paks Magu, on justkui rääkinud

Hr Savisaar teatab Äripäeva vahendusel, et Keskerakond lustib koos parteiteatriga. Aga kus seda näha saab?

Lõpuks, kui isegi Juske on juba teatri olemasolu tunnistanud, Langist rääkimata, teatab ka suur pealik oma hinnangu, et nemad nagu ammu juba lustiks. Aga kus see lust käib? Teatrivideos teda ei ole, mujal uudistes ka mitte. Ainult tema ustav kaaslane La Longue Carabine ehk Max Kaur müristab mööda FaceBooki ja blogisid.

Minu arust on väga puudu nüüd mõned sisukad rünnakud selle uue partei (või etenduse) vastu. Ei peaks häbenema, hiljem saab ju alati väita, et me mängisime lihtsalt kaasa. Selline heatahtlik sussutamine aitab praegu küll päeva õhtusse, kuid mingit edasiminekut ei too. Teatrirahvas tahaks verist dialoogi, skalpe ja võõraid skvoosid, kuid selle asemel on kahvanäod naeru täis ja patsutavad õlale. Rohkem diskussiooni paluksin mina pealtvaatajana.

Maa seest turritab kutsuvalt sõjakirve vars, väljakaevajaid ei kuskil. Keelame nad ära näiteks?

Riigina väike, lavana suur... või paras.

Minule see NO99 eksperiment ideeliselt isegi istub, nende tulemine oli paratamatu. Kuna kellelgi tõsistest tegijatest ei olnud julgust uut parteid teha, siis täitis loodus tühja koha. Teatrijuht nägi maas lugu mida keegi ei jutustanud ning avas suu.

Olgem ausad, kui nad lähevadki parteiks ja võtavadki 12 kohta Riigikogus, siis on see hulka parem, kui seda teeks Sotsid, mingi Rahvaliidu reinkarnatsioon või Rohelised. Samuti on selge, et kui nad lähevad, siis eelmainitud sisse ei saa. Ega ka keegi teine, kes plaanis oma partei asutada näiteks kuu aja pärast vms.

Kui kultuuriinimesed poti juurde pääsevad, siis jääb vähemkultuursetele ridadele riigieelarves vähem raha, kuid kas see on halb seda me ei tea.

Palju on sahistatud, et Indrek Tarand liitub Rohelistega. Mina neid asju ei tea, aga kui ta nüüd liitub NO99 trupiga, siis oleks ta oma näo (mitte erakonnastuda) justkui hoidnud. Kuna ta on ju rõhutanud, et põlgab broilerite parteisid, aga Ühtne Eesti on broilerite vastand – see on umbes 1 tonn puhast Eesti rahvuslikku tailiha. Nad on nii trimmis, et nende jaoks tuleks trükkida paksemad valmissedelid, kuna kehv paber ei kannataks lõrisevale leopardile otsa vaadata.

Mida see eksperiment rahvale õpetada võib? Mitte midagi ma arvan. Õigemini õpetab palju, kuid keegi ei õpi mitte midagi. See on minu, vana mehe ennustus. Palun laske mul eksida.

Millega see lõpeb? Eks näitlejadki saavad täiskasvanuks ning teevad oma otsused. Kuningriiklaste saatus, liituvad mõne suurparteiga. Sinnamaani, ma usun, saab iga avatud mõtleja palju nalja.

PS. Semper kui sa loed seda, siis helista mulle, ma võin teie eakate ja pensionäride osa juhtida. Männi hinnaga.

Rahva ja Jaani Liit (RJL) tulgu!

Kui Rahvaliit tahab minuga liituda, siis ma olen pariteetsetel alustel täiesti nõus. Ma ei aja jonni nagu Sotsid, et tahan rohkem kui pooli kohti erakonna juhtimises endale.

Rahvaliidu šansid järgmistel valimistel ei ole üldse lootusetud, nagu Marrandi siin hurjutab, kui poisid rahus parteid teha saaks. Paraku on peale nende partei etteotsa jäänud vaid erinevate huvigruppide esindajad ja karjeristid, kel usk RLi puudub ja kes püüavad kogu aeg ise parteid kellelegi maha müüa koha ees Riigikogu valimiste nimekirjas.

Selline tramburai näitab, et ühelgi seltskonnal ei ole partei juhtimisel 51% koos ja otsuseid ei suudeta teha. Kui aga otsuseid teha ei suudeta, siis polegi partei jätkusutlik ning minna ei ole kuhugi. Kui just head pakkumist ei tule, mis kõigile kohe meeldib.

Mina selle pakkumise ka siin nüüd teen. Ma tean, me ei ole RLiga alati hästi läbi saanud, poisid on mind ikka narrinud ja taha pinki surunud, aga ma annan kõik andeks. Tulge, liitume. Ühiselt saame kenasti valimistele vastu minna ja ületame ka valimiskünnise nagu naksti. Teha on vaid 3 olulist sammu.

- Reiljan ja Tuiksoo tuleks Reformierakonda saata. Keskerakonda võib ka, aga kasu oleks kui nad koos Männiga möllaks. Õõnestaks seestpoolt, nagu omal ajal komparteid.
- Poisid ja muud juhatuse liikmed võiks RL programmi läbi lugeda ja oma jutu kuidagi sellega klappima panna
- Keegi võiks liikmed läbi helistada ja rahulikult kahest esimesest punktist rääkida.

Selle partei päästmiseks polegi rohkem vaja. Minu ja Rahvaliidu populaarsus ja tuntus on enam-vähem võrdsed, koos saaksime üle künnise nagu naksti.

Põllumehed olid juba Eelmises Vabariigis kõvad parempoolsed, niiet ajakirjanikud ärge jahuge, et Rahvaliit on vasakpoolne partei. Mis kirjas nii on ja programm on RLil paigas.

Minu töö kaalukeelena on Riigikogus läbi saanud, peaminister ei ole juba ammu helistanud. Võin Rahvaliiduga liituda küll.

Broilerimasinatele trääsa!

Lukas võttis parteide lasteaialt raha ära. Tubli mees ma ütlen! See ei ole võrdne poliitikute rahastamine, kui osadel on noorteorganisatsioonid kuhu miljoneid ujutatakse ja minu poiss ei saa midagi. Mis siis, et ta juba suur mees.

No kuulge. Vähe sellest, et parteid suunavad otse riigikassast omale igal aastal täiesti kontrollimatut raha tegevuskuludeks, tuleb välja, et peale selle kraabivad nad veel ka tavaliste noorte kaukast paraja nutsu. Mina ausalt öeldes ei teadnudki seda tänaseni. Arvasin, et sellelt realt saavad raha mudellennukite tegijad ja looduses matkajad. Aga tegelikult ostetakse triikraudu, et püksisäär parteilipu sissetoomisel sirge oleks.

Kes usub, et Edgari Kotkas või IRL Noored Kotkad selle raha eest midagi sellist teevad, mille eest ühiskond pärast tänulik on? Olete mõelnud miks nad valimiste ajal vanade poliitikute näopiltidega pabereid jagavad kaubakeskustes? Kas nad alandaks ennast, kui selle eest noortelaagrisse ei pääseks? Vaevalt. Aus oleks, kui laagri maksaks kinni see sama partei oma nutsust mis riigieelarvest iga kuu kaukasse potsatab. Aga selle asemel võetakse see ühiskonnast hoopis kunstilaagrite ja noorteliikumiste arvelt.

Lukase samm üllatas mind ja ei saa jätta takka kiitmata. Lühikeste pükstega parteisõdurid, minge tagasi lapsepõlvemaale, las jääda poliitika vanematele. Kuni meie siin jageleme minge teie parem ja teavitage üksteist seksiga seotud ohtudest või mõnest vahvast uuest üritusest.

Tallinnas tuleb ilmselt kaksikvõim.

Uudis Sotsdest Tallinna koalitsioonis ei ole mingi uudis, kokkulepped tehti enne valimisi. Siis, kui veel Kesk ei olnud üldsegi kindel nii suures võidus.

Nüüd tagantjärele on muidugi imelik, et miks nii võimas võitja kellegi veel enda kõrvale võtab, kuid põhjuseid on mitmeid.

1) Savisaar ei planeeri kunagi tänast päeva. Tänased kokkulepped tegi ta juba ammu, praegu vaid vormistatakse. Täna planeeritakse võimu Toompeal ja presidendivalimisi.
2) Savisaare taktika on "jaga ja valitse" mis Eesti kontekstis tähendab alati nõrgeima toetamist. Halvim mis juhtuda saab on Sotside hääbumine Eestis, mis paratamatult kahe aastaga juhtuks, kui neil ei ole staabitöötajaid kuhugi palgale panna peale Brüsseli kontori. Ka Pihli pereeelarve ei kanna töötut hallpead välja liiga pikalt, abilinnapea koht aga paneks partei paika sobivasse kohta.
3) Sotside toel saab koalitsiooni välja kaubelda veel mitmes muus omavalitsuses ning seda jõupositsioonilt, keskkontori lepetega, mitte kohapealse lehmakauplemisega.
4) Presidendivalimised, valijamehed jne. Kombinatoorika nõuab liitlaseid ka tugevale.

Lihtne ja tõhus.

Suur küsimus minu jaoks on, et mis meil siin Riigikogus nüüd juhtuma hakkab. Koalitsioon püsib ainult Roheliste toel, arvavad kõik. Kuid tegelikult seisab Roheliste seljataga veel minu tagasihoidlik isik. Rohelistele ilmselt juba on helistatud, minule veel mitte. Arvan, et võimu murdmine riigis siiski tuleb. Muidugi mitte varem kui majanduse tõusma hakkamine kindel on.

HILJEM: Mõnus huumor Pihli poolt suhtlemise teemadel

Mul on piinlik, et mul on õigus

Nägin ette, et see juhtub, aga ma poleks iial uskunud, et Rohelised! St, et NEED rohelised. JOKK-reklaam on tänavail.

Taas on mul siiralt kurb tõdeda, et mul on õigus. Nagu mulle sümpaatne detektiiv Monk armastab öelda, et asjad on nii, kui ma just ei eksi, mida ma paraku kunagi ei tee.

Ma väga-väga tahaks loota, et tulevad eksperdid ja tõlgendavad roheliste partei plakatid roheliste partei plakatiteks ja reklaami valimiste ajal valimisreklaamiks. Eriti õpetlik oleks, kui nad disklaffi saaks ja nende nimekirjade hääled läheks teistele, kuid ma tean, et ma lihtsalt unistan ärritunult. Advokaadid on palgatud, riigikogulaste esinduskulude raha kulub, rohelised jäävad õigeks ja tervislikuks.

Igatahes - avaldan kaastunnet, Roheliste valijad. Saitegi Rahvaliidu, nagu lubatud.

PS. Kiidan Pihli, kes on nüüd avalikult Keskerakonnaga käed löönud ja lähevad koos edasi. On palju-palju eetilisem seda öelda enne valimispäeva, kui peale valimispäeva. Muidugi oleks veel eetilisem öelda seda ka enne eelvalimisi, kuid tühja sest. Vähesed poliitikud oleks seda nüüdki maininud. Viidatud uudis on küll natuke Savisaar-ütles-et-Pihl-tunnustas stiilis, kuid Pihl ei ole kuskil seda teemat ka ümber lükanud. Näinud on ta seda kindlasti.

HILJEM: Õudne mis räägivad.
«Nendel ei ole kandidaadi numbrit, mis oleks üks kindel klausel ja nendel ei ole partei logo,» märkis politseiameti kommunikatsiooniosakonna juhataja Anne Osvet. «Me ei saa lugeda neid poliitiliseks välireklaamiks.»

Minu kommentaar: Partei juhtpoliitiku pilt koos partei nimega valimiste ajal suurel reklaamplakatil on siis misasi? Tootereklaam? Aga tomatil ei ole ju hinda juures! Imagoreklaam? Partei imagoreklaam valmiste ajal on ka valimisreklaam. Teaser-reklaam? Jah, ilmselt see. Kiusu on selles ruutmeetrite kaupa :(

Lasteaedade raha on seal kus kana pissib

Suurparteid teevad seda jälle - seekord lasteaedade rahaga. Lärmatakse nagu ratta peal ja nopitakse hääli sõltumata sellest, et kas lapsed saavad lõunaks kartuliputru või klaasi vett.

Kui võõra naisega vahele jääd, siis ütle, et pole teinud. Sinu kaasa tahab uskuda ja usub mis ütled, ükskõik mida silm tunnistab. Sellise targutuse rääkis mulle kunagi Eesti Energia päevil üks elektrik, kes oli pidevalt kangesti särtsu täis. Ma ei uskunud väga, kuid nüüd aastaid hiljem poliitikat vaadates jääb mulje, et vanapoisil oli õigus.

Kaks suuremat erakonda karjuvad võimalikult kõvasti, et nemad pole võtnud ja teine pool andku lasteaedadele raha tagasi. Tulemuseks on:
- Reformi valijad usuvad, et Kesk võttis ja hääletavad Reformi poolt;
- Keski valijad usuvad et Reform võttis ja valivad Keski;
- IRL ja Sotside senised valijad usuvad, et kas Kesk või Reform võttis ja valivad vastavalt seda kes raha tagasi nõuab;
- Laseaiad mingit raha tagasi ei saa, riigi- ja linnaeelrvesse jääb vastavalt rohkem raha nõunikele maksta.

On ju vahva mäng? Ega poliitikat ei saa teha, kui sul ei ole sparringupartnerit. Kui keegi vastu ei karju, siis jääb ju kaagutamine märkamata, sõltumata muna suurusest. Aga kui sul on hea vastane, siis suudad ka tühja pesa pealt sellise möllu üles lüüa, et isegi Toompeal hakkab lipp lehvima. Reform ja Keskerakond teevad seda mängu juba mitmendat korda ja tulemuslikult. Viimati olid nad isegi koos valitsuses, kui asusid Pronksmehe teemal põrgatama. Üks, et jäägu ja teine, et mingu. Nii see teema suureks saigi. Jääb vaid vargsi loota, et seekord saavad lapsed lõpuks siiski ka midagi hamba alla.

Kärajatel selgus, et tehtud on vigu

Toimusid presidendi kärajad, kus poliitikud tunnistasid, et on tehtud vigu. Las ma tõlgin.

- Andrus Ansip tunnistas, et on teinud vigu;
- Mart Laar nõustus, et Ansip tõesti on teinud vigu;
- Strandberg tõdes, et poliitikas tehakse tihti vigu;
- Savisaar täpsustas mis vallas poliitikud tihti vigu teevad;
- Rüütli tunnistas, et ta on poliitik ja seeläbi kaudselt süüdi;
- Pihl ei soovinud konkreetseid vigu välja tuua.

Delfi, sa ei tea kui palju ma räägin!

Delfi on alustanud minuvastast rünnakut, ilmselt kogemata ja arusaamatusest.

Nimelt väidab lugupeetud veebileht, et ma ei lobise telefoniga, mis on absoluutne laim ja ei vasta tõele. Nimelt on algaja ajakirjanik teinud järelduse mobiiliarve järgi, mis kajastab vaid seda kui palju ma välja helistan, mitte seda kui palju ma räägin. Kui Riigikogu liikmel on väike telefoniarve, siis see näitab lihtsalt, et ta on nõutud poliitik ja kõik helistavad temale, mitte tema ei helista teistele.

Mul on telefon kogu aeg punane, tähtsad kõned aina tulevad. Vaevu üks kõne lõpeb, kui kohe on uus peal, et ole hea aita seda ja seda asja hääletada. Ja ma ei ole kiire jutuga - lasen ära seletada, et mis seadusega on tegu, miks seda vaja on, küsin küsimusi jne. Kust mul see aeg, et välja helistada? Kõik see kõnelemine on Delfi eest varjul!

Igale numbrile ma üldse ei vasta ka, näiteks kihutajatega Rahvaliidust ei ole mul midagi rääkida. Kui tahab auto peale saada, siis hääletagu tee ääres. Ma ei ole mingi takso, et helistad ja siis saad Tallinna.

Peale selle õpetas Gräzin (vaadake tema arvet!) mulle hea nipi, mille ta ise õppis oma üliõpilastelt - helista, lase 1 kord kutsuda ja vajuta siis kinni. Helistavad tagasi ja ongi nende arve mis kulub! Gräzin teeb nii ainult pika jutuga inimestega nagu Ansip ja muidugi Maripuu. Mina ainult Ansipi puhul.

Pihl reklaamiga ei tegele

No täpselt see millest ma hiljutises postis rääkisin! Parteisid valimised ei huvita, selleks on reklaamibürood.

Miks küll riigi 90 miljonit siis parteidele antakse? Miks ei tehta riigihankeid reklaamibüroodele selle raha peale. Miks võivad parteid selle summa pealt "vahelt teha"?

SDE esimees Jüri Pihl jäi vastuolu kommenteerimisega hätta: «No vaat... me ei tegele ju sellega».

Teab mis räägib.

Ülle Laas eksib!

Politsei pressiesindaja väidab, et Arvo Sarapuule võib load tagasi anda juba 17 oktoobril. Ei või! Mitte kunagi ei või!

Hull sõidab ju kellegi veel surnuks nii! Muudkui paarutab meil siin Paide vahel, sada rauas. Eks ta nägi, et mõõdavad ja pidurdas alla. Mina võtaks sellelt ülbitsejalt ja külakurnajalt load ära päriseks. Ma võiks teda vahel kasvõi oma autoga Toompeale visata, võtaks tee äärest hääletamast peale küll, aga sellist jubedat rullnokatsemist meie teedel vaja ei ole.

Tublid koerad kergitavad oma saba ise. Kiitus.

Tore noor mees on omale kena video teinud. Palub reklaamida, toetan.

Aga tahan kirjutada ka selle reklaami varjupoolest - mis on valesti? Nimelt see, et õunakampaania varjus ei ole aru saada, et tegemist on Rahvaliitlasega. Selle eest suur häbi ja minu häält ei saa! No ma ei valigi Tallinnas, aga isegi mõttelist häält ei saa.

Niimoodi ilma parteita võivad rääkida ikka ainult need, kes ei ole parteis. Mina näiteks. Vastasel juhul on tegemist inimeste petmisega. See oleks nagu siga pintsakus müüa, võiks teravasti öelda. Ma ei pea siin silmast otseselt seda Laurit, tema reklaam on tõesti kena ja ma usun, et noormees ise ka tubli.

Positiivne selle reklaami puhul on see, et kandidaat reaalselt midagi ise teeb. Läheb kodunt välja, kohtub inimestega ja filmib. Pärast veel koos sõpradega kleebib filmirulli õigesti kokku ja lisab efektid. See on pühendumine, mida viimasel ajal poliitikas liiga harva näeb. Riigikassast voolavad miljonid parteide arvetele, sealt otse reklaamibüroodesse, kandidaadid ise tihti sõidavad valimisperioodil Mauritiusele puhkama, kuna kodumaal ei ole telekast peale iseenda reklaamide midagi vaadata.

Kommid korralikuks, rasvad pakile kirja!

Mina olen juba vana mees, mis minul transrasvadest! Komm siin, küpsis seal vastuvõtul, saan hakkama. Aga teie nooremad poliitikud, mis te istute ja vahite kuidas väike naisterahvas peab kogu kommitööstusega sõdima!

Kõik lahingud Evelini ja kommide vahel jäävad seni selle taha, et keegi ei tea kuidas nende transrasvadega on. Evelin ütleb, et on transrasvane kräpp ja Kalev ütleb, et Evelin eksib, aga nad ei ütle täpselt mis osas eksib ja kui palju neil transrasvu on. Toidukeemik kutsutakse telesaatesse ja ta ütleb, et transrasvad on kahjulikud, kuid tal ei ole õrna aimugi kui palju aineid kommis või teises on.

Peale selle ütles teadlane televiisoris veel väga olulise lause - transrasvu ei pea Euroopa Liidus ära märkima, kuna need ei ole suurtes riikides probleemiks. No kutsuge mind kasvõi Innoks, aga ma ütlen, et see on üks kahtlane lugu. Kui ikka saab tooteid oluliselt odavamaks teha ja seaduslikult, siis mina ei usu, et puhas eetilisus suurkorporatsioone kuidagi tagasi hoiab.

Ja nüüd peamise juurde - noh, Rahvaliidu poisid! Mis te istute seal ees, piilute üle õla mis vana mees kirjutab ja kihistate! Kas on raske nüüd minna ja seaduseelnõu valmis kirjutada, et Eesti turul peavad transrasvad pakendile märgitud olema?! Just praegu on see hetk, kui see seadus saab teoreetiliselt läbi minna ja te olete Eesti rahva ees kasvõi sendigi oma palgast tagasi teeninud. Vaene naine peab üksi madistama ja tursked Riigikogu jõmmid lihtsalt vahivad ja maigutavad, komm põses. Tööle!

Kriis ja Ansip taanduvad koos.

Ansip kirjutab, et kriis taandub ja minul küll on ainult hea meel. Aga mis see siis poliitikas tähendab?

Esiteks tähendab see seda, et eelarve võib nüüd teha veidi optimistlikuma kui juhul, kui kriis ei taanduks. Kui Ansipi ennustus paika peab, siis võib järgmise aasta eelarve teha sama suure kui tänavuse või isegi suurema. See fakt tekitab tunde, et äkki peaminister eksis planeeritult, ei oleks ju esimene kord. Kas siis uskuda Ansipit? Välismaa analüütikud väidavad, et kriis ei ole sujuv ning langusel on mitu astet ning praegune stabiliseerumine võib väga tõenäoliselt saada järelvärina juba jaanuaris. Aga võib ju ka mitte, eks. Paljud teised välismaa analüütikud juba väidavad, et tõesti-tõesti, osta või aktsiaid.

Mina siin Riigikogus vaatan majanduse stabiliseerumiseks palju paremat mõõdikut. See on meie peaminister ise. Niikaua kui tema on pukis, paremaks minema ei hakka. Ei, ma ei väida, et tema midagi kinni hoiab - tema on hoopis ise mõõdik.

Teatavasti on meie riigis vähemusvalitsus, mis tähendab, et Riigikogus on rohkem neid, kes valitsust ei toeta, kui neid kes toetavad. Opositsioon (ehk Keskerakond) ei võta võimu riigis ainult selle pärast, et ei ole mõtet mäest allakihutavale vankrile hüpata. Tuleb põhi ära oodata ja alles siis rooli asuda. Ja seda tehaksegi, kui aeg käes. Ma väidan, et kui kriis tegelikult ka läbi on, siis saab Savisaar sellest teada täpselt samal ajal kui Ansip ning helistab siis kohe, et noh, hakka pakkima, Ich komme. Ei ole ühtegi head põhjust seda valitsust enam edasi pukis hoida, kui majandus tõusma ja head uudised tulema hakkavad.

Esimesi märke, et ajad on muutumas on näha kasvõi Savisaare blogist. Enne ta targutas niisama, kuid üha enam asub riigi asja ajama. Võib-olla ei lükata Ansipit pukist enne valimisi, kuid peale valimisi kindlasti. Seda muidugi juhul, kui ta nüüd ei luisanud ja kriis ka tegelikult taandub.