On selge, et valitsuse nii kiireks reageerimiseks ei olnud keegi valmis ning saan vaid tunnustada. Kõvemini kiita on muidugi vara, kuna hetkel on näha vaid kiirust, mitte tulemust. Võimalik, et finišijoone taha jõuab vaid teatepulk, mitte terve sportlane.
Tempo on igatahes võimas. Kui enne kraamiti paarisadat miljonit kuu aega, siis nüüd praalivad, et 8 miljardit on sisuliselt maha nüsitud vähem kui nädalaga. Pean siin oma lugejatele nõu andma, et mida jälgida.
Esiteks tasub huumorisõpradel, kes ma ka ise olen väikest viisi, vaadata opositsiooni tegutsemist. Ma kujutan ette, et nad olid kõik oma tegevused plaaninud märtsi lõppu, kuna keegi ei oleks uskunud nii kiiret tegutsemist koalitsioonist. See mis täna Keskerakonnast kostab on sama mis hääletaja huulil Lennujaama juures. Peamiselt juuksed lehvivad, kui midagi mööda vuhises. Ei olda isegi ära otsustanud, et mis rahvale parem paistaks, et kas peaks turmtuld andma või äkki tulemused ära ootama.
Teiseks muidugi peab vaatama, et kes kärbivad. Vaatama ja meelde jätma. Et kui keegi teile kunagi räägib, et see või teine inimene on mingil puhul oluline, et ta ju oli isegi minister tol pöörangulisel 2008andamal, siis saate vastata, et tol perioodil ei olnud mitte ainutl Riigikogu kummitemplid, vaid samast materjalist olid ka ministrid. Isetegevust vaikeriigis ei sallitud ja üle 70 punktise IQga võis olla vaid kaitseminister, kuna temal takistas avalikkusega asjast rääkimist riigisaladuse seadus.
Kolmandaks hoidke silm peal jutul, et raskel ajal peab riik investeeringutega jätkama. Kui eelarvest antakse raha alustavatele tehnoloogiaäridele, siis on asjal sisu, aga kui nad nüüd selle va Eesti Õhu ära ostavad ja raudtee kõrvale riiulisse pistavad, siis no... no mis siis ikka. Mis ma ikka kummipoiste vastu teha saan.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar