Teisipäev, 15. september 2009

Poliitika saab läbipaistvaks nii, et oleme kõik nähatamatud!

Opositsiooniprouad hakkavad suisa ära pöörama, tahavad sõrmusesuudlemise salajaseks teha. Et ei ütle kes neil liikmed on, koosolekutel kantakse teravatipulisi mütse.

Kas te kujutate ette, et te ei tea enam kes millisesse parteisse kuulub? Järsku ongi riik täis apoliitilisi linna- ja tainapäid. Tuleb täna loll ja hakkab seletama ja sa arvad, et mis nüüd lahti, kuid siis meenub - ta on ju selles parteist. Aga salajane... no mul ei jätku sõnu. Peale selle saavad nad ju ka sinu enda eest varjata, et kas sa oled partei liige või mitte. Võib-olla Keskerakond võtab mu salaja tagasi ja ma istun nagu tukunui siin akna all, aga Ratas vaikselt arvestab liikmemaksu ja irvitab.

Tunnistan, olen veidi närvis. Mitte selle teema peale, vaid selle peale kui need Sepp ja läti Reps võtsid suhu väljendi "läänelikud põhimõtted". Kas nad kirjutasid selle kõik valmis Moskva rongis koju sõites?

Rahulikult rääkides on meil salaja parteisse kuulumine juba täna ka võimalik. Lihtsalt mõttes astud parteisse ja siis oledki liige. Konspiratsiooni mõttes ei maksa liikmemaksu ning ei võta partei nimel sõna. Maski võtad eest vaid valimiskasti juures. Või siis isegi mitte seal, vaid konspiratsiooni mõttes valid kedagi teist. Igaks juhuks.

Info valikuline avalikustamine on ka hea allikas väljapressimiseks. Kui keegi kodanik, ütleme näiteks president, on salaja mõne partei liige, siis olegem ausad, parteil on teatav võim tema üle. "Ma tean kuhu sa astusid mullu suvel", võiks olla anonüümkirja sissejuhatus. Ja siis ei päästa, kui ka terve see partei on Salapartei ja nähtavalt ei ole seal ühtegi liiget, programmi ega poliitikut.

Ah, tegelikult olen juba liiga palju tähelepanu pööranud sellele ideele. Vaikin nüüd, ehk läheb ise üle...

Kommentaare ei ole: