Parteidel on ametlikku raha küll

Tänane AK teatas uudise, et parteid teevad seekord odavama kampaania kui eelmine kord, kuna "erakondade rahakott pole enam nii paks kui varem." See on teesklus, mingit maksumaksja raha kokkuhoidu pole olnud.

Parteidel on täpselt sama palju raha kui enne, kuna nende rahastamist riigieelarvest ei ole oluliselt piiratud. Tean, kuna kõiki mu algatusi seda raha kärpida on alati lihtsalt ignoreeritud.

Muidugi on neil tegelikult raha vähem, kuid see on "must kassa" mis on kokku kuivanud. Ettevõtjate varjatud toetused ja trikitamisrahad on kadunud. Aga ametlik mammona voolab endiselt uksest ja aknast.

Parteidel on laenumeetodi ajastu

Parteidele laenamine ei ole raha laenamine selle tavalises tähenduses, see on vaid seaduseaugu kasutamine parteide rahastamiseks.

Teatavasti on Eestis firmadel parteide toetamine keelatud, seda võivad teha vaid eraisikud ja riik. Riik maksab igal aastal parteidesse veidi alla 100 miljoni krooni maksumaksja raha, mille eest need võivad kontorit ülal pidada, valimiste ajal seinu tapetseerida ning suvepäevi pidada. Ehkki summa tundub esmapilgul suur, ei jätku sellest laialt elamiseks mitte kuidagi, raha on pidevalt juurde vaja.

Alguses kui seadus tuli, siis prooviti sariannetuste meetodit, kus mõni parteisõdur tuli iga päev kontorisse ja annetas kassasse 999 krooni. Tundus hea plaan, aga mitte piisavalt skaleeritav, püüdke niimoodi 10 miljoit nii sisse pumbata, jalad väsivad ära. Meedia sai jälile, asus veel parteisõdureid mõnitama ka. Mitte väheoluline on, et selle meetodi puhul tuleb maksta tulumaksu! Nimelt peab see ettevõte, kes tegelikult toetuse taga on, ju raha kuidagi firmast välja joonistama, tõenäoliselt läbi dividendide. Selline enam kui viiendiku kaotus rahastamisel on lubamatu!

Teine meetod oli veidi kuritegelikum, ehk teeseldud tehingud. Sponsorfirma ostab rekaamifirmast teenuseid kuid ei saa neid tegelikult, teenus osutatakse parteidele. Maksudele taas raha ei lähe, kuna toetaja saab kõik kuludesse kanda. See töötas üllatuslikult päris pikka aega ja lasi mugavalt raha pööritada. Riigi makstava eelarve sai kulutada rohkem palkade peale. Aga ikkagi sai meedia lõpuks asjast aru ja asus norima, nüüd juba enam mitte pisikesi parteisõdureid vaid juba siseringide inimesi.

Tänaseks on leitud kõige kindlam meetod, see on laenamise meetod. Kuna parteidel ei ole omakapitali nõuet, siis sisuliselt võib laenata lõpmatuseni. Sponsorfirma läheb partei juurde ja laenab neile raha, näiteks osutab teenust vms. Kirjutab arve ja partei ei maksa seda, jääb võlgu. Raamatupidamises on võlg üleval, kuid maksmisele ei tule see kunagi. Kui meedia õiendama hakkab, siis ongi rohkem põhjust riigitoetuste suurendamist nõuda. Kui audiitor avaldab oma arvamusi, siis avaldagu, see ei huvita kedagi, pealegi "teised teevad ju ka". Maksurisk puudub taas.

Millal laenumeetodi ajastu lõpeb? Sügisel, ma oletan. Teiste sõnadega, kui lubatakse taas firmade toetused parteidele. Siis vormistatakse ülesjäänud võlad lihtsalt toetuseks ja ongi valmis.

Minu poiss nii ei tee.

Napilt ei jäänud uskuma.

Ma peaaegu uskusin, et mõistavad õigeks. Aga ei mõistnud, kuna pistis on ju Eestis keelatud.

Tasub vaid mõtiskella mida tähendab "lõplikult süüdi", kui annab Euroopa kohtusse edasi kaevata.

Rahvaliitu ei nüpeldata enam, käes on Sotside aeg.

Madin on peetud, rusikad pistetakse tasku ja Rahvaliidul lastakse nüüd areneda. Kõige mõistlikum (Rahvaliidu vaenlastele) on neist lihtsalt enam mitte rääkida. Kohe saab Reiljan oma õigeksmõistva otsuse (vähemalt nii ta siin kekutab) ja siis on niigi kõik kohad teda täis. Pole vaja neid veel täiendavalt pildis hoida. Sotsidega on aga teine lugu.

Niikuinii ei ole kindel, et Rahvaliit künnisest üle saab, ehkki mõni analüütik ei usu seda kohe üldse. Mina pigem usun, et saavad. Savisaare leeri edu võtmeks on eelkõige Sotsid, seda nii nelja kui viie parteiga Riigikogus. Rahvaliidu rahulejätmist oli näha juba eilses Vabariigi Kodanike saates, kus suurepärasele tümitusüritusele tuli kohale vaid Trapido ja sedagi vaid selleks et teha krüptilisi vihjeid mingisuguse otsedemokraatliku alagatuse suunas. Rahvaliit saab nüüd rahu, aga...

...Sotside tümitamisest on universaalne kasu kõigile parempoolsetele parteidele ja isegi Rohelistele:
- Sotsid on ise ennast kaasa peksmas hea meelega. Pihli tembud, Rahvaliidul kosjas käimine, koalitsioon Keskiga jne. Kõik see peletab nende valijat parteist eemale ja mitte just vasakule.
- Sotside valija ei ole tihti olnud mitte ainult vasakpoolne intellektuaal vaid lihtsalt intellektuaal. Täna ei ole Sotsid teinud pööret mitte ainult parem-vasak skaalal vaid ka intellektuaalsuse skaalal. Vanasti olid nad ise samuti parasjagu paremal, kuid enam ei paremal ega intellektuaalsed.
- Savisaare saamine peaministriks sõltub eelkõige Sotside valimisedust. Seda on konkurendid juba näinud, et ükskõik mida Keskist räägid, ükskõik mida Kesk teeb, tema valija ei lahku. Sotsidega on teine lugu, ainuüksi põsemusi ERL-ile viis neid 5% alla viimases küsitluses. Nende käest on võimalik lausa valijaid üle tõmmata, mitte vaid niisama eemale ajada.
- Paljud sotsid tahaks ise ka kuidagi vastu hakata. Nestor ja Rumm lükkaks hea meelega veidi takka, et partei Keskist eemale saada. Seega ei kipu nad kindlasti eesliinile viskuma, kui Juske ja Pihl näiteks TallinnTV politiseerimise eest kõvema rünnaku alla satuvad ühel päeval.

Algavatel valimistel saab Sotsiaaldemokraatide kottimine paremtiiva põhitööks. "Valid Sotsid saad Savisaare", see räägitakse nii selgeks kõigile, et isegi Presidendi lapsi hakatakse lasteaias narrima, et kust nende isa pärit on.

Savisaar teeb omale parteisid juurde.

Eestis ei ole palju poliitikuid, kes on Savisaarega diili teinud ja siis sellest sirge seljaga välja tulnud. Mina olen. Ma tean kuidas ta mõtleb. Kui Edgar ei luba, siis parteid ei liitu.

Kõik see mis praegu vasaktiival toimub on vanameistri kindla juhtimise all. Ta on juba pikki aastaid tahtnud taas peaministriks saada, kuid kellegagi ei ole olnud koalitsiooni teha. Keskerakond on küll võimas, kuid sellest ei piisa, et üksi võim võtta. Keegi teine aga ei ole nõus Savisaare juhtimise alla tulema. Ja need kes tuleksid on poliitiliselt nii võimetud, et hakka või nutma.

Nüüd on härral uus plaan. Kui juba üks partei on valmis, siis miks mitte teha veel paar tükki ja siis iseendaga koalitsiooni minna. Sotside ülevõtmine oli lihtne. Näita suurtele isiksustele kommi ja nad tulevad sinuga ka kõige pimedamasse pargi nurka kaasa. Aga eksivad need, kes arvavad, et Savisaar Sotse halvasti parginurgas ära kasutab. Ei, nende ülesanne on Edgar võimule viia. Ja ise viia, mitte liitudes Rahvaliiduga. Sotse peavad valima IRLi ja Refi sotsiaalsemad valijad ja dresseeritud Pihl peab need hääled uue peaministri taha tooma. Rahvaliitu peavad valima maa-inimesed, kes Sotse võõristavad ja Keskerakonda mingil põhjusel ei taha.

Et miks Rahvaliit eraldi? Selle taga on lihtne matemaatika. Nelja parteiga Riigikogus ei ole koalitsioonil Kesk+Sotsid mingitki võimalust 51% kohtadest saada. Ainus šanss oleks viie parteiga Riigikogus ja selleks on vaja künnist ületavat Rahvaliitu. Künnist ületav Rahvaliit=Arnold Rüütliga eesotsas Rahvaliit. On kaks meest, kes saavad Arnoldi kandideerima ja nendeks on Villu ning Edgar ja mõlemad on täna karmilt asja kallal. Tõsi, vanahärra on ölenud, et ta ei tahaks kandideerida, kuid see ei ole lahendus. Kogu riigi pööre vasakule on täna ühe inimese uhkuse taga, vot see on lubamatu. Viisil või teisel peab Arnold asuma vankri ette ja riigi vasakule vedama.

Kui kõik läheb nii nagu Edgar on planeerinud, siis saab Eestist riik, kus on võimul korraga kolm Saviaare parteid ja minu kui kaalukeele päevad on läbi.

Sotsid, ajage nüüd suu hästi pärani!

Liituma asuvad suurpartei ja pisikesed sotsid. See liitumine on kas ebaaus või sotsidele organisatsioonile saatuslik, ehkki ei saa välistada valimiskünnise edukat ületamist.

Suur tükk ajab suu lõhki. Sotsid asuvad Rahvaliiduga liituma oma sõnul nii, et et neil jääb parteis mängimiseks tugevam käsi ja vallavaesed nii häid positsioone ei saa. Siiski, mulle jääb mulje, et sotsid nagu kavatseks endiselt demokraatliku parteina jätkata. On selge, et mõlemat ei saa.

Kui kui liituvad kaks gruppi, kus ühes on kogumahust 25% inimesi ja teises 75%, siis ükskõik kuidas liitutakse, on võimatu otsustusmehhanismi sellisena teha, et see on samal ajal demokraatlik ja sotside huvide eest seisev. Oletame, et nad teevad reegli, et igal sotsil on sisedemokraatias kaks häält. See oleks mingigi reegel, aga see ei oleks ju demokraatlik.

Kuidas suudab Pihl pidada lubadist, et Allik saab liitumisel mingiks esinumbriks kuskil? Kui selline lubadus olemas on, siis saab see olla vaid diktaatori lubadus, kuna sisuliselt isegi seda parteid ei ole veel olemas, kes Alliku oma esinumbriks peaks valima.

Millele Pihl loodab? Et Rahvaliidust tuleb kaasa ainult 100 inimest? Või et "uued" tulevad joonelt Pihli leeri partei sees ja demokraatiast rääkijad saab uue jõuga vait sundida? Segane.

Ainus mis selles jamas selgelt paistab on, et ma saan vist omale pinginaabri või paar.

Tšingatšguk, Paks Magu, on justkui rääkinud

Hr Savisaar teatab Äripäeva vahendusel, et Keskerakond lustib koos parteiteatriga. Aga kus seda näha saab?

Lõpuks, kui isegi Juske on juba teatri olemasolu tunnistanud, Langist rääkimata, teatab ka suur pealik oma hinnangu, et nemad nagu ammu juba lustiks. Aga kus see lust käib? Teatrivideos teda ei ole, mujal uudistes ka mitte. Ainult tema ustav kaaslane La Longue Carabine ehk Max Kaur müristab mööda FaceBooki ja blogisid.

Minu arust on väga puudu nüüd mõned sisukad rünnakud selle uue partei (või etenduse) vastu. Ei peaks häbenema, hiljem saab ju alati väita, et me mängisime lihtsalt kaasa. Selline heatahtlik sussutamine aitab praegu küll päeva õhtusse, kuid mingit edasiminekut ei too. Teatrirahvas tahaks verist dialoogi, skalpe ja võõraid skvoosid, kuid selle asemel on kahvanäod naeru täis ja patsutavad õlale. Rohkem diskussiooni paluksin mina pealtvaatajana.

Maa seest turritab kutsuvalt sõjakirve vars, väljakaevajaid ei kuskil. Keelame nad ära näiteks?

Riigina väike, lavana suur... või paras.

Minule see NO99 eksperiment ideeliselt isegi istub, nende tulemine oli paratamatu. Kuna kellelgi tõsistest tegijatest ei olnud julgust uut parteid teha, siis täitis loodus tühja koha. Teatrijuht nägi maas lugu mida keegi ei jutustanud ning avas suu.

Olgem ausad, kui nad lähevadki parteiks ja võtavadki 12 kohta Riigikogus, siis on see hulka parem, kui seda teeks Sotsid, mingi Rahvaliidu reinkarnatsioon või Rohelised. Samuti on selge, et kui nad lähevad, siis eelmainitud sisse ei saa. Ega ka keegi teine, kes plaanis oma partei asutada näiteks kuu aja pärast vms.

Kui kultuuriinimesed poti juurde pääsevad, siis jääb vähemkultuursetele ridadele riigieelarves vähem raha, kuid kas see on halb seda me ei tea.

Palju on sahistatud, et Indrek Tarand liitub Rohelistega. Mina neid asju ei tea, aga kui ta nüüd liitub NO99 trupiga, siis oleks ta oma näo (mitte erakonnastuda) justkui hoidnud. Kuna ta on ju rõhutanud, et põlgab broilerite parteisid, aga Ühtne Eesti on broilerite vastand – see on umbes 1 tonn puhast Eesti rahvuslikku tailiha. Nad on nii trimmis, et nende jaoks tuleks trükkida paksemad valmissedelid, kuna kehv paber ei kannataks lõrisevale leopardile otsa vaadata.

Mida see eksperiment rahvale õpetada võib? Mitte midagi ma arvan. Õigemini õpetab palju, kuid keegi ei õpi mitte midagi. See on minu, vana mehe ennustus. Palun laske mul eksida.

Millega see lõpeb? Eks näitlejadki saavad täiskasvanuks ning teevad oma otsused. Kuningriiklaste saatus, liituvad mõne suurparteiga. Sinnamaani, ma usun, saab iga avatud mõtleja palju nalja.

PS. Semper kui sa loed seda, siis helista mulle, ma võin teie eakate ja pensionäride osa juhtida. Männi hinnaga.

Rahva ja Jaani Liit (RJL) tulgu!

Kui Rahvaliit tahab minuga liituda, siis ma olen pariteetsetel alustel täiesti nõus. Ma ei aja jonni nagu Sotsid, et tahan rohkem kui pooli kohti erakonna juhtimises endale.

Rahvaliidu šansid järgmistel valimistel ei ole üldse lootusetud, nagu Marrandi siin hurjutab, kui poisid rahus parteid teha saaks. Paraku on peale nende partei etteotsa jäänud vaid erinevate huvigruppide esindajad ja karjeristid, kel usk RLi puudub ja kes püüavad kogu aeg ise parteid kellelegi maha müüa koha ees Riigikogu valimiste nimekirjas.

Selline tramburai näitab, et ühelgi seltskonnal ei ole partei juhtimisel 51% koos ja otsuseid ei suudeta teha. Kui aga otsuseid teha ei suudeta, siis polegi partei jätkusutlik ning minna ei ole kuhugi. Kui just head pakkumist ei tule, mis kõigile kohe meeldib.

Mina selle pakkumise ka siin nüüd teen. Ma tean, me ei ole RLiga alati hästi läbi saanud, poisid on mind ikka narrinud ja taha pinki surunud, aga ma annan kõik andeks. Tulge, liitume. Ühiselt saame kenasti valimistele vastu minna ja ületame ka valimiskünnise nagu naksti. Teha on vaid 3 olulist sammu.

- Reiljan ja Tuiksoo tuleks Reformierakonda saata. Keskerakonda võib ka, aga kasu oleks kui nad koos Männiga möllaks. Õõnestaks seestpoolt, nagu omal ajal komparteid.
- Poisid ja muud juhatuse liikmed võiks RL programmi läbi lugeda ja oma jutu kuidagi sellega klappima panna
- Keegi võiks liikmed läbi helistada ja rahulikult kahest esimesest punktist rääkida.

Selle partei päästmiseks polegi rohkem vaja. Minu ja Rahvaliidu populaarsus ja tuntus on enam-vähem võrdsed, koos saaksime üle künnise nagu naksti.

Põllumehed olid juba Eelmises Vabariigis kõvad parempoolsed, niiet ajakirjanikud ärge jahuge, et Rahvaliit on vasakpoolne partei. Mis kirjas nii on ja programm on RLil paigas.

Minu töö kaalukeelena on Riigikogus läbi saanud, peaminister ei ole juba ammu helistanud. Võin Rahvaliiduga liituda küll.

Broilerimasinatele trääsa!

Lukas võttis parteide lasteaialt raha ära. Tubli mees ma ütlen! See ei ole võrdne poliitikute rahastamine, kui osadel on noorteorganisatsioonid kuhu miljoneid ujutatakse ja minu poiss ei saa midagi. Mis siis, et ta juba suur mees.

No kuulge. Vähe sellest, et parteid suunavad otse riigikassast omale igal aastal täiesti kontrollimatut raha tegevuskuludeks, tuleb välja, et peale selle kraabivad nad veel ka tavaliste noorte kaukast paraja nutsu. Mina ausalt öeldes ei teadnudki seda tänaseni. Arvasin, et sellelt realt saavad raha mudellennukite tegijad ja looduses matkajad. Aga tegelikult ostetakse triikraudu, et püksisäär parteilipu sissetoomisel sirge oleks.

Kes usub, et Edgari Kotkas või IRL Noored Kotkad selle raha eest midagi sellist teevad, mille eest ühiskond pärast tänulik on? Olete mõelnud miks nad valimiste ajal vanade poliitikute näopiltidega pabereid jagavad kaubakeskustes? Kas nad alandaks ennast, kui selle eest noortelaagrisse ei pääseks? Vaevalt. Aus oleks, kui laagri maksaks kinni see sama partei oma nutsust mis riigieelarvest iga kuu kaukasse potsatab. Aga selle asemel võetakse see ühiskonnast hoopis kunstilaagrite ja noorteliikumiste arvelt.

Lukase samm üllatas mind ja ei saa jätta takka kiitmata. Lühikeste pükstega parteisõdurid, minge tagasi lapsepõlvemaale, las jääda poliitika vanematele. Kuni meie siin jageleme minge teie parem ja teavitage üksteist seksiga seotud ohtudest või mõnest vahvast uuest üritusest.