Esmaspäev, 28. september 2009

Kriis ja Ansip taanduvad koos.

Ansip kirjutab, et kriis taandub ja minul küll on ainult hea meel. Aga mis see siis poliitikas tähendab?

Esiteks tähendab see seda, et eelarve võib nüüd teha veidi optimistlikuma kui juhul, kui kriis ei taanduks. Kui Ansipi ennustus paika peab, siis võib järgmise aasta eelarve teha sama suure kui tänavuse või isegi suurema. See fakt tekitab tunde, et äkki peaminister eksis planeeritult, ei oleks ju esimene kord. Kas siis uskuda Ansipit? Välismaa analüütikud väidavad, et kriis ei ole sujuv ning langusel on mitu astet ning praegune stabiliseerumine võib väga tõenäoliselt saada järelvärina juba jaanuaris. Aga võib ju ka mitte, eks. Paljud teised välismaa analüütikud juba väidavad, et tõesti-tõesti, osta või aktsiaid.

Mina siin Riigikogus vaatan majanduse stabiliseerumiseks palju paremat mõõdikut. See on meie peaminister ise. Niikaua kui tema on pukis, paremaks minema ei hakka. Ei, ma ei väida, et tema midagi kinni hoiab - tema on hoopis ise mõõdik.

Teatavasti on meie riigis vähemusvalitsus, mis tähendab, et Riigikogus on rohkem neid, kes valitsust ei toeta, kui neid kes toetavad. Opositsioon (ehk Keskerakond) ei võta võimu riigis ainult selle pärast, et ei ole mõtet mäest allakihutavale vankrile hüpata. Tuleb põhi ära oodata ja alles siis rooli asuda. Ja seda tehaksegi, kui aeg käes. Ma väidan, et kui kriis tegelikult ka läbi on, siis saab Savisaar sellest teada täpselt samal ajal kui Ansip ning helistab siis kohe, et noh, hakka pakkima, Ich komme. Ei ole ühtegi head põhjust seda valitsust enam edasi pukis hoida, kui majandus tõusma ja head uudised tulema hakkavad.

Esimesi märke, et ajad on muutumas on näha kasvõi Savisaare blogist. Enne ta targutas niisama, kuid üha enam asub riigi asja ajama. Võib-olla ei lükata Ansipit pukist enne valimisi, kuid peale valimisi kindlasti. Seda muidugi juhul, kui ta nüüd ei luisanud ja kriis ka tegelikult taandub.

Kommentaare ei ole: