esmaspäev, 23. veebruar 2009

Idee valimised ühendada leidis kvaliteetset vastukaja

Andrus Ansip pakkus täna oma kõnes mu idee välja. Muidugi, nagu ikka viitamata, kuid mis minul vanainimesel sellest, peaasi, et tehtud saab.

Kahjuks ei olnud Tartu poisil niipalju tarmukust, et see kokkuhoid kohe, praegusel raskel ajal ära teha. Aga parem hilja kui mitte kunagi.

Paljud küsivad minult, et miks ma seda blogi pean. Loomulikult selle pärast, et seda loevad olulised inimesed. Ma ei ole nagu delfi, kes loeb vaid koguarvu - mina hindan oma publiku kvaliteeti. Ansip, president, 100 kolleegi... rohkem tegelikult ei oskagi tahta. Postitus siia, ning kõigil on kiiresti info käes (ja mõni päev hiljem juba ka teostus aastapäevakõnes välja hõigatud). Aga kui ma oma ideid Riigikogu kõnepuldist esitama pean, siis reeglina on pool saali tühi ning stenogramme ei loe niisama siin mäe peal küll keegi.

Niiet kolleegid, minu soovitus teilegi - blogige!

5 riigikohtunikku astugu tagasi!

Riigikohtu ülesehituse mõte on selles, et otsus oleks kollektiivne, milline nende (minu poolt ennustatud) otsus ju ka oli. Riigikohtu otsus on seadus. Nüüd aga ütleb ports kohtunikke et seadus on vale. Sellise avaldusega peaks käima kaasas tagasiastumine.

Riigikohus tegi riigikogulaste palkade osas otsuse, et lähtuvalt põhiseaduse otsesest sõnastusest ja mõttest, enda palka muuta ei saa. Viis riigikohtu liiget pidasid vajalikuks esitada eriarvamuse. Leian, et need kohtunikud ei anna endale päriselt aru kui rumal see tegu on.

Esiteks nad seavad ennast seadusest kõrgemale. Lihtsalt teatavad, et seadus on vale, kuna nemad nii leiavad. Ometi on nad ise olnud nõus olema Riigikohtu kohtunikud ning seal otsuseid langemata, aktsepteerides selle asutuse toimimise põhimõtteid. Seda vormi poolelt.

Teiseks, sisu poolelt, püüavad nad monopoliseerida omale põhiseaduse mõtte mõistmist väites, et nad teavad mida põhiseadusega mõeldi, kui seda tehti. Kui põhiseadust tehti, siis ega ikka ei peetud küll silmas seda, et ainult tõsta ei tohi. Keeluga oma palga kallale minna püüti ka vältida võimalust, et mõni poliitik hakkab populismi praktiseerima ja nõudma palkade vähendamist. Mis muuseas ka käesoleval hetkel toimus.

Kui parteid tegelikult ka tahaks oma sissetulekuid vähendada, siis oleks nad seda saanud teha kümnel erineval moel, alates minu väljapakutud ideega kärpida parteide raha ja lõpetades põhiseaduse muutmisega. Aga nii ei tehtud, kuna see ei olnud väljavalitute soov.

Ja nüüd on need viis ullikest lasknud ennast mässida partide libekeelte jutuvõrku ning lörtsivad oma institutsiooni mainet, seades kõrgeima kohtuvõimu otsuse legitiimsuse suurima kahtluse alla.

Ma arvan, et nad peaks tagasi astuma kohtuniku kohalt, kuna
1) nad ei tunnista selle süsteemi toimivust ja
2) nad on veidi liiga ullikesed olema nii tähtsate otsuste langetamise juures.

neljapäev, 19. veebruar 2009

Parteide rahastamine - kas tõesti vähendavad?

Vastus on tõenäoliselt "ei".

Sotsidest oli siiski kena, et nad ühepoolselt osast rahast loobuvad. Tõsi, vaja oleks rohkemast loobuda, kuid alustuseks on pool miljonit ka raha. Näitab meelsust. Nüüd on ka Õiguskantslerid minuga seisukohta jagama hakanud.

Ehk tuleb keegi viimasel hetkel veel mu valimiste ühendamise ideega kaasa? Kui nüüd mingi imega suudetaksegi parteide rahastamist kärpida, siis peaks idee ju kandepinda leidma küll - parteidel lihtsalt ei oleks raha, et kahtesid valimisi läbi viia!

Parteid on oma rahastamise pika aja peale ära planeerinud, laenud peale võtnud ning laekuvad summad reklaamiks arvestanud. Sellest ka Tsahkna plära, et summad on kuidagi külmutatud. Need rahavood ei ole mitte külmutatud, vaid ära lubatud, et saada laenu kahtede valimiste läbi viimiseks. Nüüd tuleb ümber lubada. Ja kui puudu jääb, siis teha ainult üks diskopidu, mitte kaks.

Ja väita, et prateidele reklaamiraha andmine endas kuidagi demokraatiat kannab on täielik jama! Suured parteid saavad ju rohkem raha kui väikesed, mina isiklikult ei saa sentigi (peale küllusliku palga muidugi). Sama moodi ei ole ühtegi põhjendust, miks need kahed valimised eraldi pidada on kuidagi demokraatlikum kui koos läbi viia.

Kui on mingi teema millega inimesed tänavale parlamendi pihta kive loopima lähevad, siis kahtlemata on see parteide rahastamine. Just riigi raha endale ahnitsemine parlamentääride poolt viis asja nii kaugele mujal Balti riikides. Peamine mis meid siiski naabritest eristab on, et seal oli opositisoon rahva poolel, kuid Eestis näitab ka Keskerakond rahvale trääsa.

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Hoiaks kokku küll, aga partnerid ei luba

Sotsid näppasid mu idee ja esitlevad seda kui enda oma, et kärbime parteide rahastamist. Kirjutas Delfi.

Aga sellest ei ole midagi - ma ei pahanda. Peaasi, et kärbe tehtud saaks. Paraku ei ole sotsid nii haldussuutlik seltskond, et poliitikas tegelikult ka kärbe läbi suruda. Lobitööööö!!! Miks tegema?! Ah? Ja PR?

Nüüd näitavad näpuga, et meie tahtsime, aga teised on ahned. No ega ei olnud ikka endal ka siirast soovi. Ainult poliitpunkti võtmine. Kui ikka sirge seljaga öleda, et nüüd kärbime endalt ka poole, siis saab ka kärbitud. Nüüd aga tegid sotsid "riigikogulase palga kärpimist". Valisid välja viisi kuidas kindlasti asjast asja ei saa ja asusidki asja kallale.

teisipäev, 17. veebruar 2009

Kõik kardavad suurt looma linnas

Eks meil Paides ole ikka juhtunud, et põder varahommikul linna eksib ja kedagi ehmatab. Aga sellist paanikat mis ninasarvik pealinnas teinud on, siinkandis küll nähtud ei ole!

Muidugi on Savisaar võimekas poliitik ja ohtlik vastane valimisvõitluses. Aga ühtki lahingut ei võideta paanikas ringi joostes. Nüüd võtab Riigikogu vastu seaduse "Edgar Savisaare isiklike häälte vähendamisest" ehk siis ei lubata tal kandideerida linnalaiuselt, kuna nii tooks ta liiga palju hääli kokku.

Paanikas sahmijad koalitsioonis ei saa aru, et Savisaare kuvand on tugev juht, kartmatu kalju. Jõud on omadus mille juurde rahvas hääled toob, mitte Hirm. Selle lahingu on Savisaar ja Keskerakond juba ette võitnud, isegi siis kui ta ei saa kandideerida kogu linnas. Lihtsalt ühe eelnõu ettepanekuga on Vitsut Savisaare nimel keeranud kogu riigi tähelepanu majanduskriisilt kuninga naba peale ning sinna tehakse "rätsepatööna" seadus. See on ju võlur, mitte poliitik! Olla mees, keda kardab terver riik, valitsus ja Riigikogu käsikäes. Võimas! Kui ma teda vähegi salliksin, siis ma ilmselt viiksin oma hääle ka temale.

Oleks sellest lihtsalt üle oldud ning jätkatud linna majandamise kritiseerimisega, pankrotti minevast linnakassast uudiste kommunikeerimisega, oleks Savisaart linnas võimalik võita. Hirmust ulgumise saatel talle tara ümber ehitamisega paraku mitte. Antakse sellega ju au tervele parteile läbi tema liidri. Ja Savisaarel on ju bränd esindatud mitems linnaosas Maria ja Vilja näol. Ma ei imestaks kui veel mõni sarviku pesakonnast valitudsaamise ealiseks vahepeal saanud.

reede, 13. veebruar 2009

Leidsin Eestile veel 100 miljonit!

Kokku saab hoida, kui teha kahe diskoõhtu asemel üks. Tänavused kahed valimised tuleb kokku viia. Kaks korda väiksemad kulud nii riigil, kui ka parteidel.

Ei ole mingit sisuga põhjendust, miks peab ühel aastal mõnekuulise vahega korraldama kaks valimisorgiat. Et valijad ei saa keskenduda? Et nad ei saa aru keda valivad? Rumal jutt! Aga ikkagi, kui kellelegi seda siin Riigikogus räägin, siis vaatavad ja pomisevad midagi nagu "liiga hilja tänavu", "parteidel kõik planeeritud" ja "fraktsioonid ei oleks nõus".

Kõik mis on vaja teha, on tuua kohalike omavalitsuste valimised veidi ettepoole, samale päevale Europarlamendi valimistega. KOVi kuningad las olla võimul oma planeeritud aja, lihtsalt uued tulijad otsustataks veidi varem ära. Inimesed tuleks valimiskastide juurde ning täidaks kaks paberit ühe asemel. Nii lihtne see ongi.

Kokkuhoid oleks üüratu. Kas teate kui palju maksavad üleriigilised valimised? Varandusi! Kui palju parteid valimistel seintele määrivad, ületab sellegi kulu. Minu pealkirjas märgitud 100 miljonit kokkuhoidu on väga pessimistlik prognoos, tegelik sääst võib osutuda hulga suuremaks. Kuigi parteid on siin-seal maininud, et teevad tänavu väiksema kampaania, siis Riigikogu koridorides olen kuulnud, et tegemist on ellujäämisvalimistega ning letile lüüakse siiski kõik, mis olemas on. Kogu see ära põletatav raha on valijate oma.

Minu arvamust, et kas tohiks parteidele rahva raha niimoodi raisata anda te juba teate. Valimiste info leiate vastavalt kodulehelt.

Eespool kasutatud pildi leidsin internetist, Virumaa Teataja lehelt. Foto: Tairo Lutter

Mis teha, mis teha? Tehke süüa!

Hädakisa kaigub üle meediamaastiku ning kaigub vastu pankade klaasist seintelt. Olen ise samuti siin blogis päris pessimistlik olnud, siiski ei tasuks nädalavahetusele vastu minna liiga kurvalt.

Meie majanduse probleem ei ole mitte laenuraha puudumine vaid veidi vale profileeritus ning puusse suunatud haridus. Selle hariduse endaga on nagu enam-vähem, kuid süsteem toodab neid toredaid inimesi vales koguses. Juriste läheb ikka vaja, kuid mõistuse piires. Peale minu ma ei teagi meil Paides eriti kes neile sellist tööd annaks, mis vahel lehte jõuaks.

Langus on meie jama lihtsalt värvikalt välja toonud. Aga oleme väike ja paindlik riik ning õpime ümber! Mu poiss räägib, et juristist programmeerijaks õppida on kõige lihtsam - samasugune struktuurne mõtlemismudel. Ainult tahtmist peab olema.

Põllumajandus läheb nüüd ju ka korda. Hinnad tõusevad koos sisetarbimisega ja palkade langus teeb võimalikuks isegi lehmade karjatamise, lüpsmisest rääkimata. Mõni kroomitud lüpsimasin ehk läheb panga bilanssi, kuid ega nad seda Saksamaale tagasi tari.

Algava aasta suurimad võitjad on toiduainetööstuses ning põllunduses, kui ma ei eksi. Kruuda äri piimatööstuse müügil läks nässu, kuid ühel päeval ta veel teeb neile investeerimispankureile õlle välja.

Ja head lugejad - kui majoneesi ostate, siis ikka Eesti oma! Sisetarbimine tööle, väliskaubanduse tasakaal meie kasuks ja hopp - olemegi mäel!

neljapäev, 5. veebruar 2009

Õnge asemel veidi toorest liha

Nüüd läksid krokud küll liiale. Hoolimata konkreetsest lubadusest investeeringud ja riigi arendamine alles jätta, otsustas (tõenäoliselt) Ansipi näoga krokodill hoopis pensione tõsta. Sellist laksu ei oleks isegi mina oodanud.

Ma kartsin hoopis vastupidi, et nad lähevad oma sõnapidamisega liiale ja kukuvad ostma. Aga nemad hoopis tegid vastupidi ja valisid äraproovitud luisketee. Tõsi, päris nad ei valetanud ka - selge sõnaga öeldi, et KÕIK on laual. Ja keegi ei vihjanud, et roheliste reptiilide eesmärgiks võiks olla jätkusuutlik eelarve või riigi säilitamine. Lollil pööblil (ja ka minul) lasti seda lihtsalt oletada.

Tulemus on tagasi vaadates ootuspärane. Roomajatel kõhud täis ja tiik verine. Õpetajatel palk maha, ettevõtete rahastamist kärpide jne!

Ilusat innovatsiooniaastat, kallid kaasantiloobid!

teisipäev, 3. veebruar 2009

Miljardid kaovad, opositsioon ainult iitsatab

On selge, et valitsuse nii kiireks reageerimiseks ei olnud keegi valmis ning saan vaid tunnustada. Kõvemini kiita on muidugi vara, kuna hetkel on näha vaid kiirust, mitte tulemust. Võimalik, et finišijoone taha jõuab vaid teatepulk, mitte terve sportlane.

Tempo on igatahes võimas. Kui enne kraamiti paarisadat miljonit kuu aega, siis nüüd praalivad, et 8 miljardit on sisuliselt maha nüsitud vähem kui nädalaga. Pean siin oma lugejatele nõu andma, et mida jälgida.

Esiteks tasub huumorisõpradel, kes ma ka ise olen väikest viisi, vaadata opositsiooni tegutsemist. Ma kujutan ette, et nad olid kõik oma tegevused plaaninud märtsi lõppu, kuna keegi ei oleks uskunud nii kiiret tegutsemist koalitsioonist. See mis täna Keskerakonnast kostab on sama mis hääletaja huulil Lennujaama juures. Peamiselt juuksed lehvivad, kui midagi mööda vuhises. Ei olda isegi ära otsustanud, et mis rahvale parem paistaks, et kas peaks turmtuld andma või äkki tulemused ära ootama.

Teiseks muidugi peab vaatama, et kes kärbivad. Vaatama ja meelde jätma. Et kui keegi teile kunagi räägib, et see või teine inimene on mingil puhul oluline, et ta ju oli isegi minister tol pöörangulisel 2008andamal, siis saate vastata, et tol perioodil ei olnud mitte ainutl Riigikogu kummitemplid, vaid samast materjalist olid ka ministrid. Isetegevust vaikeriigis ei sallitud ja üle 70 punktise IQga võis olla vaid kaitseminister, kuna temal takistas avalikkusega asjast rääkimist riigisaladuse seadus.

Kolmandaks hoidke silm peal jutul, et raskel ajal peab riik investeeringutega jätkama. Kui eelarvest antakse raha alustavatele tehnoloogiaäridele, siis on asjal sisu, aga kui nad nüüd selle va Eesti Õhu ära ostavad ja raudtee kõrvale riiulisse pistavad, siis no... no mis siis ikka. Mis ma ikka kummipoiste vastu teha saan.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Kui riigikogulase töö konti murrab, miks nad siis kandideerisid?

Isegi mina, vanainimene, saan hakkama. Palgata mu sajale kolleegile veel sada lapsukest abiks on riigi raha raiskamine. Eriti kuna viimasel ajal tööd on niigi väheks jäänud ja enamus kolleegidest voorivad vaid puhveti ja puhkenurga vahet.

Ise vuhin tööd teha, saan palka, lähtun põhiseadusest ning olen oma otsustes vaba. Ma ei ole kohanud tööd, kus ma ei suuda infost üle käia ja peaksin mingit teksti nii palju välja trükkima, et mul oleks vaja abitöötajat, kes paberipakiga printeri vahet jookseks. Ja muid töid siin ei ole!

Miks ma peaks kellegi palkama oma isiklikku blogi kirjutama? Või saatma valijatega kohtumiseks valmistudes poodi sisseoste tegema?

See inimeste palkamine on parteide lootus oma noored kotkad ja edgarjuugendid lihtsalt kuludega maksumaksja kaela määrida.

Neile lugejaile, kes arvavad, et 101 tegelast täna ilma ühegi abita mööda suure lossi tühje koridore uitavad, võin kinnitada, et abi on maja niigi punnis täis. Igal erakonnal on sekretariaat, siis on veel alalised komisjonid

Mina olen siin ainus kel ei ole abiks sekretariaati ja kes peab kõik ise tegema. Ja ma ütlen, unustage need abid! Mis siis, et odav, et ainult 30 miljonit palgakulusid! MILLEKS? Looge need töökohad parem kuhugi tootmisettevõttesse.