Kolmapäev, 7. juuli 2010

Parteidel on laenumeetodi ajastu

Parteidele laenamine ei ole raha laenamine selle tavalises tähenduses, see on vaid seaduseaugu kasutamine parteide rahastamiseks.

Teatavasti on Eestis firmadel parteide toetamine keelatud, seda võivad teha vaid eraisikud ja riik. Riik maksab igal aastal parteidesse veidi alla 100 miljoni krooni maksumaksja raha, mille eest need võivad kontorit ülal pidada, valimiste ajal seinu tapetseerida ning suvepäevi pidada. Ehkki summa tundub esmapilgul suur, ei jätku sellest laialt elamiseks mitte kuidagi, raha on pidevalt juurde vaja.

Alguses kui seadus tuli, siis prooviti sariannetuste meetodit, kus mõni parteisõdur tuli iga päev kontorisse ja annetas kassasse 999 krooni. Tundus hea plaan, aga mitte piisavalt skaleeritav, püüdke niimoodi 10 miljoit nii sisse pumbata, jalad väsivad ära. Meedia sai jälile, asus veel parteisõdureid mõnitama ka. Mitte väheoluline on, et selle meetodi puhul tuleb maksta tulumaksu! Nimelt peab see ettevõte, kes tegelikult toetuse taga on, ju raha kuidagi firmast välja joonistama, tõenäoliselt läbi dividendide. Selline enam kui viiendiku kaotus rahastamisel on lubamatu!

Teine meetod oli veidi kuritegelikum, ehk teeseldud tehingud. Sponsorfirma ostab rekaamifirmast teenuseid kuid ei saa neid tegelikult, teenus osutatakse parteidele. Maksudele taas raha ei lähe, kuna toetaja saab kõik kuludesse kanda. See töötas üllatuslikult päris pikka aega ja lasi mugavalt raha pööritada. Riigi makstava eelarve sai kulutada rohkem palkade peale. Aga ikkagi sai meedia lõpuks asjast aru ja asus norima, nüüd juba enam mitte pisikesi parteisõdureid vaid juba siseringide inimesi.

Tänaseks on leitud kõige kindlam meetod, see on laenamise meetod. Kuna parteidel ei ole omakapitali nõuet, siis sisuliselt võib laenata lõpmatuseni. Sponsorfirma läheb partei juurde ja laenab neile raha, näiteks osutab teenust vms. Kirjutab arve ja partei ei maksa seda, jääb võlgu. Raamatupidamises on võlg üleval, kuid maksmisele ei tule see kunagi. Kui meedia õiendama hakkab, siis ongi rohkem põhjust riigitoetuste suurendamist nõuda. Kui audiitor avaldab oma arvamusi, siis avaldagu, see ei huvita kedagi, pealegi "teised teevad ju ka". Maksurisk puudub taas.

Millal laenumeetodi ajastu lõpeb? Sügisel, ma oletan. Teiste sõnadega, kui lubatakse taas firmade toetused parteidele. Siis vormistatakse ülesjäänud võlad lihtsalt toetuseks ja ongi valmis.

Minu poiss nii ei tee.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

No tubli, Kundla, esimene huvitav postitus sult. Pane aga edasi, majoneesimees!!!

Jaan Kundla ütles ...

Jah, isegi nii huvitav, et nädalavahetusel pidasid Samost ja Muuli teemat arutamise vääriliseks.

Muuli tegi seal ka jabura väite, et kuna ka pangad laenavad parteidele raha ja pangad on pühad, siis järelikult ei vasta minu väited päris tõele. Jama!

1) Pangad ei laena kahjumis ja ilma tagatiseta organisatsioonidele niisama raha. Pankade antavatel laenudel on käendajad, kuid nemad ei ole Muulile näha, kuna lepingud on konfidentsiaalsed.

2) Pangad mõjutavad Eesti poliitikat aktiivselt ja lobistavad omale sobilikke seaduseid nagu ka kõik teised ja nagu nad ka Rootsis teevad. Tõsi, nad ilmselt teevad seda veidike eetilisemalt ja ilmselt ei ähvarda poliitikuid otseselt, aga puudub ka kaasus kus nende soove oleks demonstratiivselt eiratud.