Neljapäev, 5. juuni 2008

Ennule nalja

Täna hommikul kui kell 9 Riigikokku jõudsin, istus Enn Eesmaa oma laua taga ja põrnitses. Meil on nimelt kabinet kahepeale, seal ju ei filmita ja keegi ei karda, et maine lahtub või midagi. "Jaan, mis sul selle blogiga on?" uuris ta esimese asjana peale teretamist. "Midagi ei ole, mina ei tea sellest midagi," vastasin. Ta ilmselt siiski ei jäänud uskuma, sest kui ma hiljem peale istungit kabinetis ühte e-maili kirjutasin, siis muutus Enn järsku hajameelseks, vaatas lakke, aknast välja, jalutas toa teise otsa ning püüdis siis justkui juhuslikult mu selja taha imbuda.

Kiusasin edasi. Pomisesin oma ette: "Niih, seiv, pabliš," ja keerasin ekraani rohkem enda poole. Las praevad, heh.

Eks neil seal Keskerakonnas on nüüd suur põnevus lahti, et mis selle Kundla asjaga on. Küllap kutsuti ka Enn vaibale, et olgu välja nuhitud, mis vanamees teeb. Ma juba kujutan ette mis näoga Vilja tema peale karjus. Ajakirjanikud ei ole seda nägu kunagi näinud, mina aga küll. Ta tegelikult ei karju, lihtsalt räägib daami kohta kole kõvasti ja väga jäiselt. Neil hetkedel ta ilmselt hetkeks unustab, et tema ametlik abikaasa ja endine elukaaslane on veel elus ja partei ei kuulu sugugi veel talle. Kindlasti oli ka Arvo Sarapuu seal kõrval, kui peamine asjast huvitatu ning ässitaja, talle juba "ei" ei öelda. Eks tal kõigi kamraadide kohta ming toimik või laimunipp varuks, mitte tõsine, aga piisav, et lastakse tal toimetada. Oma piirkonnast sai ta hääli ka nii palju kui Esimehele lubas, niiet kõik on korras. Eks nad siis kahetsevad, kui ühel päeval Peetruse ees selgub, et Sarapuu tundmine kvalifitseerub palju suurema patuna kui... no ma ei tea... vale sõnavara.

Tegelikult muidugi üleeelmist mõtet edasi mõeldes ei ole Vilja üldse Keskerakonna pärijate nimekirjas, Seppik võtab selle kamba omale ja ma ütlen, et ta ei saa karjatamisega üldse halvemini hakkama kui Esimees. Raudne haare ei lõdvene siis ühti, pigem vastupidi. Mul on hea meel, et tulema sain.

Kommentaare ei ole: