Suurparteid teevad seda jälle - seekord lasteaedade rahaga. Lärmatakse nagu ratta peal ja nopitakse hääli sõltumata sellest, et kas lapsed saavad lõunaks kartuliputru või klaasi vett.
Kui võõra naisega vahele jääd, siis ütle, et pole teinud. Sinu kaasa tahab uskuda ja usub mis ütled, ükskõik mida silm tunnistab. Sellise targutuse rääkis mulle kunagi Eesti Energia päevil üks elektrik, kes oli pidevalt kangesti särtsu täis. Ma ei uskunud väga, kuid nüüd aastaid hiljem poliitikat vaadates jääb mulje, et vanapoisil oli õigus.
Kaks suuremat erakonda karjuvad võimalikult kõvasti, et nemad pole võtnud ja teine pool andku lasteaedadele raha tagasi. Tulemuseks on:
- Reformi valijad usuvad, et Kesk võttis ja hääletavad Reformi poolt;
- Keski valijad usuvad et Reform võttis ja valivad Keski;
- IRL ja Sotside senised valijad usuvad, et kas Kesk või Reform võttis ja valivad vastavalt seda kes raha tagasi nõuab;
- Laseaiad mingit raha tagasi ei saa, riigi- ja linnaeelrvesse jääb vastavalt rohkem raha nõunikele maksta.
On ju vahva mäng? Ega poliitikat ei saa teha, kui sul ei ole sparringupartnerit. Kui keegi vastu ei karju, siis jääb ju kaagutamine märkamata, sõltumata muna suurusest. Aga kui sul on hea vastane, siis suudad ka tühja pesa pealt sellise möllu üles lüüa, et isegi Toompeal hakkab lipp lehvima. Reform ja Keskerakond teevad seda mängu juba mitmendat korda ja tulemuslikult. Viimati olid nad isegi koos valitsuses, kui asusid Pronksmehe teemal põrgatama. Üks, et jäägu ja teine, et mingu. Nii see teema suureks saigi. Jääb vaid vargsi loota, et seekord saavad lapsed lõpuks siiski ka midagi hamba alla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar