Kolmapäev, 10. juuni 2009

Kui ma blogis ei kirjuta, otsige mind AK-st

Kiired ajad on olnud, kaalukeele töö kõrval on harva mahti midagi kirja panna. Kui mind ei ole siin, siis olen Eesti Ekspressis. Või AK-s. Siinkohal panen paar vahepeal tulnud mõtet kirja.

Esiteks jutt, et Indrek Tarand kellegi hääli ära ei võtnud, ei vasta tõele. Vastab jah keeleliselt, loomulikult on hääled inimeste enda omad. See väljend "võttis kellegi hääle" on ülekantud tähenduses. Indreku pahameel ei ole haritud inimese puhul mõistetav. Kui Indrek tuli ja hääli sai, siis need hääled ei olnud kõik "uued hääled" kes muidu üldse ei oleks valima läinud, ehkki kindlasti oli ka mõni selline. "Söödud hääl" on selline hääl, mis muidu oleks läinud mõnele teisele parteile, kuid nüüd tuli Tarandile ja läks osaliselt kaotsi, kuna Tarandit on üks, hääli sai ta aga mitme mehe eest. Miks Indrek Tarand tagasi ajab, et tema poel hääli söönud, ma ei tea. Siin ei ole ju midagi häbeneda, ega ta ei söönud neid ise, need ju topiti talle kurku. Kui palju väiksema kampaania ta veel teha oleks saanud?

Tarand kahtlemata sõi kõikide parteide hääli, kuid mitte võrdselt. Keskerakonna omi pea üldse mitte, sotside omi enamuses. Mina olin kindel, et sotsid ei saa Europarlamenti ühtegi kohta, kuid nüüd tundub, et neil siiski õnnestub mingi imega.

Teiseks tahaks rääkida kaalukeele elust. Jube lõbus on. Riigikogus kolleegide seas on mul suhted viimasel ajal kogu aeg enam-vähem olnud, aga nüüd on minust saanud ka meedia lemmik. Ma ei ole küll nii tihedalt meedias kui noorte iidolid, aga kajastuste puuduse üle kurta ei saa. Kui ma helistaks praegu Delfisse ja teataks, et ma lähen ja tõmban kohe Evelin Sepalt tooli alt, siis nad ilmselt ületaks linnas kiirust. Muuseas - Evelin ei pahandaks. Ma olen ikkagi Riigikogu kaalukeel. Ilmselt ta naerataks ja vabandaks, et ei vaadanud enne veelkord kui istus.

Kolmandaks tahan teatada, täna läheb Riigikogus pikalt, aga ma ei luba, et ma blogin. Siiski hoidke siin ja twitteril silma peal.

Kommentaare ei ole: