Reede, 8. mai 2009

Neljapoolne koalitsioon minu osalusel?

Meedia märkas, et minu isik on muutunud oluliseks. Nii see on. Kui ullikesed tülitsevad, omandab iga hääl Riigikogus väärika kaalu.

Karel Rüütli tegi mulle eile hommikul silma ja ütles, et kui seal taga tuul tõmbab, siis ma võin ka lähemale neile istuda saalis, niikuinii tühi laud, peaasi et kael ei külmetaks ega midagi sellist. Tore poiss on, hoolib. Siis astus aga pikk Urmas Reinsalu talle peaaegu peale ja kutsus mu koridori - vaja rääkida. Ma juba aimasin millest jutt tuleb, aga no nii oma kasvu kasutades väiksematest üle sõita ei ole ilus. "Ma ei astu IRLi, teie käitumine jätab soovida," teatasin resoluutselt, kui ta oli pika sissejuhatuse ära teinud, kätega vehkinud, aadetest kõnelenud ja mõnele paragrahvile viidanud.

Ega ma tegelikult nii äärmuslik ei ole, poliitikat võib igasugu parteides teha, aga las praeb. Karelil on niigi rasked päevad, ei ole vaja ülbuse ja hoolimatusega poisile stressi juurde teha.

Ma ei oleks sellest kirjutama hakanudki, aga kus täna läks telefon punaseks. Helistanud on pea kõik inimesed, kes mulle viimase kuu jooksul Toompeal tere on öelnud. Ikka no et "noh, kuidas tervis on ja... vaata seal koridoris kui nägime ma ei tahtnud juttu teha, aga... " ei midagi uut ühesõnaga.

Ma arvan siiski, et kuhugi parteisse ma ei astu. Kui tahavad mind koalitsiooni, siis ma ei ole vastu. Aga ainult kui võrdne partner, aruteludel kaasas.

Mulle ei ole ministrikohta vaja. Ma ei saakski seda vastu võtta, kuna Sarapuu naine saaks siis kohe Riigikokku sisse ja seda ei ole vaja. Muidugi hääletaks ta nii nagu ma ütlen, asi ikka rahas ju, kuid mulle ei meeldi nii. Ehkki haldusreformi võiksin isegi teha... hmmm...

Kommentaare ei ole: