esmaspäev, 2. veebruar 2009

Kui riigikogulase töö konti murrab, miks nad siis kandideerisid?

Isegi mina, vanainimene, saan hakkama. Palgata mu sajale kolleegile veel sada lapsukest abiks on riigi raha raiskamine. Eriti kuna viimasel ajal tööd on niigi väheks jäänud ja enamus kolleegidest voorivad vaid puhveti ja puhkenurga vahet.

Ise vuhin tööd teha, saan palka, lähtun põhiseadusest ning olen oma otsustes vaba. Ma ei ole kohanud tööd, kus ma ei suuda infost üle käia ja peaksin mingit teksti nii palju välja trükkima, et mul oleks vaja abitöötajat, kes paberipakiga printeri vahet jookseks. Ja muid töid siin ei ole!

Miks ma peaks kellegi palkama oma isiklikku blogi kirjutama? Või saatma valijatega kohtumiseks valmistudes poodi sisseoste tegema?

See inimeste palkamine on parteide lootus oma noored kotkad ja edgarjuugendid lihtsalt kuludega maksumaksja kaela määrida.

Neile lugejaile, kes arvavad, et 101 tegelast täna ilma ühegi abita mööda suure lossi tühje koridore uitavad, võin kinnitada, et abi on maja niigi punnis täis. Igal erakonnal on sekretariaat, siis on veel alalised komisjonid

Mina olen siin ainus kel ei ole abiks sekretariaati ja kes peab kõik ise tegema. Ja ma ütlen, unustage need abid! Mis siis, et odav, et ainult 30 miljonit palgakulusid! MILLEKS? Looge need töökohad parem kuhugi tootmisettevõttesse.

Kommentaare ei ole: