Gräzin ja Meie Mees arutasid TV3-s minu personaalküsimust, vana kamraad muidugi toetas mind, aga Riisalu muudkui edendas aga oma erakonna antud agendat, et mul ei olegi mingit uut hingamist ja et mu esinemised ei näita veel midagi. Muidugi ei näita! Ikka sisuline töö näitab, mida teen päevast päeva ja kogu aeg. See viimane esinemine oli mul lihtsalt kantud murest, et riigiröövel Sarapuu liiga ülbeks ei läheks, mitte sellest, et ennast näidata. Blogi jälgijad on ehk märganud, et me ei käi Arvoga koos luurel.
Mu mure on siiras. Kui riigikogu liikmele kuulub bussifirma ja siis ta karjub, et vireleb vaid paarikümnemiljonilises kasumis ning riik peaks aina juurde kandma talle ja nii lähebki, siis... no otse korruptsioon ei ole, aga... jube tühine tundub selle kõrval see sada tonni, mis härra järgmisel aastal riigikogus rohkem teenib.
Nagu ka mina! Ennustan, et järgmisel aastal saan ma rohkem palka, täpselt nagu plaanitud ja seda hoolimata sellest plärast, mis asja ümber käib. Ma ei hakka kellelegi valetama, et ma ei taha rohkem palka saada ja ma ise küll tahaks vähem saada, aga näe, president sunnib muudkui juurde krahmama. Kui ma oma palgaga rahul ei oleks, siis ma võiks selle ju annetada kuhugi, näiteks bussifirmade dotatsioonideks. Aga milleks selline silmakirjalikkus? Kas need meie valitute seast, kes sellist muljet püüavad jätta tõesti arvavad, et valijad õnge lähevad?
Esimene riigikogulane kes sellel teemal ei valeta kandku Sarapuule dotatsioonina kasvõi 1000 krooni ning näidaku mulle maksekorraldust! Siis kuulutan ta siin blogis ausaks.
Pakkumine ei kehti Sarapuule endale.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar